kogu maismaa. Neile rühmadele on tüüpiline veekaotuse eest kaitsev kutiikula ning juhtkude, mis transpordib vett kõikjale organismi. Selliseid taimi nimetatakse soontaimedeks. Paljudel neist toimib sporofüüt omaette isendina, gametofüüt aga jääb väga väikeseks. Soontaimede alamrühmas on ka spermatofüüdid ehk seemnetaimed, mis lahknesid paleosoikumi lõpupoole. Nendel vormidel gametofüüti üldse ei ole ning noor sporofüüt alustab elu seemneks nimetatavas elundis, mis areneb vanemorganismil. Süstemaatika Kõige varem teistest taimedest lahknenud hõimkonnaks võib pidada punavetikaid, mille sugulust teiste taimedega kinnitavad peamiselt molekulaarsed tunnused. Liitvetikad on muudele taimedele mitmete tunnuste poolest sarnasemad, kuid sisaldavad kloroplastide asemel tsüanelle. Samas ei kinnita mitmed molekulaarsed uuringud nende suuremat lähedust ülejäänud taimedele. Rohevetikad on rühmaks, millest põlvnevad hulkraksed maismaataimed (embrüofüüdid).
Neile rühmadele on tüüpiline veekaotuse eest kaitsev kutiikula ning juhtkude, mis transpordib vett kõikjale organismi. Selliseid taimi nimetatakse soontaimedeks. Paljudel neist toimib sporofüüt omaette isendina, gametofüüt aga jääb väga väikeseks. Soontaimede alamrühmas on ka spermatofüüdid ehk seemnetaimed, mis lahknesid paleosoikumi lõpupoole. Nendel vormidel gametofüüti üldse ei ole ning noor sporofüüt alustab eluseemneks nimetatavas elundis, mis areneb vanemorganismil. Taimed hakkasid rohevetikatest arenema umbes 400 miljonit aastat tagasi. Kasutasid klorofülli ja fotosünteesisid. Säilitasid oma kloroplastides samuti suhkrut tärklisena. Samal perioodil alustasid taimed ja seened (viimased sümbiondid) sissetungi maismaale. Esimesed maismaataimed olid samblalaadsed, mis nõudsid niisket kliimat. Hiljem, kui taimed olid võimelised moodustama oma katteks vahalaadseid aineid, said nad võimaluse asustada sisemaa kuivemaid piirkondi.
eoslad (2n) -> eostega eelrakud (2n) -> kaks jagunemist (spoorne meioos) -> eos ->... Sõnajalgtaime vegetatiivsed organid: lehed, vars, juured. Eostaimedel vaheldub elutsüklis kaks staadiumi: sporofüüt ja gametofüüt 1) Sporofüüt iseloomustab diploidsus, eoslate olemasolu, 2) Gametofüüt iseloomustab haploidsus, haploidsete sugurakkude olemasolu. Eostega paljunemise bioloogiline eripära 1) Paljunemisüksuseks on erilised üherakulised struktuurid. 2) Ühel vanemorganismil tekib palju eoseid 3) Eosed levivad hõlpsalt õhu ja veega 4) Eoste idanemisvõime kestab mitu aastat keskmiselt 102-3aastat 5) Eoseid iseloomustab pärilik muutlikkus, mis avaldub kahel tasemel a. Mutatsioon eostega b. Spoorne meioos eostega 6) Eoselisel paljunemisel toimub ploidsuse vaheldumine elutsüklis. Suguline paljunemine Erijuhtumid Partenogenees e. neitsisigimine organismi areng viljastamata munarakust, iseloomustab
Mitmesugused lihtsa ehitusega loomad võivad paljuneda mitmeks osaks jagunedes. Nad suudavad taastada suuri kaotsiläinud või vigastatud kehaosi. Seetõttu võib igast tükist kasvada uus organism ja nii saab ühest loomast mitu (nt merisiilikutel, meritähtedel, käsnadel). Selline paljunemine pole neil siiski tavapärane. Osa selgrootute, nt käsnade, hüdrade ja korallide tavaline paljunemisviis on pungumine, mille korral vanemorganismil moodustuvad väljasopistised, millest arenevad uued organismid. Tütarorganism on sisuliselt vanemorganismist eraldunud osa. Käsnadel ja korallidel jäävad pungadest arenenud järglased sageli vanemaga ühendatuks ja nii moodustub koloonia. Pilt ja alltekst: Pooldumisel jaguneb vanemorganism pooleks ja ühest meriroosist saab kaks uut. Pilt ja alltekst: Osa meritäheliike saab murdunud kiirest kasvatada uue täisväärtusliku looma ja kehast eraldatud kiire asemele uue kiire.
annaabi.ee 
