). Vähem on vallas sünde ja ühe vanema surma, kuid tuleb ka seda situatsiooni ette. Üksikperekondades on ka mõnikord nii, et üks perekonna lastest võab osa vanema kohustusi enda kanda,kui vanem üksi ei suuda toime tulla (nt. vanem õde või -vend, kes hoolitseb nooremate pereliikmete eest ning aitab majapidamist korras hoida, harvem tegeleb ta rahaasjade korrashoiuga, kuna tavaliselt on selleks siiski lapsevanema abi vaja). See muudab üksikvanema elu küll lihtsamaks, aga vanemakohuseid täitev laps võib liiga kiirelt täiskasvanuks saada ning lapsepõlv jääbki poolikuks. Funktsioonide täitmine toimub seesuguses perekonnas teisiti kui nt. tuumperekonnas, kuna ühe lapsevanema puudumisel peavad paratamatult sisse tulema mingisugused erinevused. Selles perekonnas on puudulik näiteks soojätkamise funktsioon, kuna teist sugupoolt enam pole, kellega uusi pereliikmeid saada. Muidugi on ka võimalus, et üksikvanem leiab endale kaaslase, kuid siis muutub ka perekonnatüüp
reguleeritud ENSV Abielu ja Perekonnakoodeksiga 1970 aastast (edaspidi APK) ja Eestkoste- ja hooldusorganite põhimäärusega, mis oli kinnitatud ENSV MN poolt 1974. aastal. Vastavate määrustega olid loodud ka alaealiste asjade komisjonid ja alaealiste asjade inspektsioonid. Alaealiste asjade inspektsioonid tegelesid otseselt laste õiguserikkumiste ennetamisega, selgitasid välja vanemaid, kes ei täitnud oma vanemakohuseid, suunasid äraeksinud ja mahajäetud lapsi turvalisemasse keskkonda. Nõukogude Eestis eelistati praegu propageeritavale avahooldusele institutsionaalset hoolekannet. Laste hoolekande peamised lülid olid väikelastekodud, koolieelsete laste-, kooliealiste laste- ja sega lastekodud. Kuni 1980nda aastani oli riigi perepoliitika hoolekandelise, selektiivse iseloomuga. Toetused olid määratud üksikutele perede kategooriatele - toetused rasedatele, lasterikastele ja
majanduslikus ebavõrdsuses, puudutades tööhõivet ja võimalikke perekondade lagunemist. Võimalikku töövõimekaotust pelgavad eriti mehed. Rahaprobleemid rikuvad tihti mehe ja naise vahelisi kooselusid ning tekitavad konflikte. Ühe abikaasa vigastus või töö kaotamine mõjub pere rahakotile hävitavalt ja toob tihtipeale kaasa uusi tülisid. Mida enam keskendutakse majandusliku toimetuleku küsimustele, seda vähem suudetakse täita oma abikaasa või elukaaslase rolli ja vanemakohuseid. Nii hakkab pereelus puuduma ka emotsionaalne turvalisus, sest majanduslik toimetulematus on halb. Eelpoolnimetatud sotsiaalkindlustuslike meetmete rakendumisel on positiivne mõju, mis näitab riigi toetust oma kodanikele. Vigastatutel on võimalik ühiskondlikus elus võrdväärsetena kaasa lüüa nii palju kui nende vigastuste iseloom seda võimaldab. Oluline on siin eelkõige just see, et vigastatu ja hukkunu lähedased ei pea häbenema oma materiaalset toimetulekut
annaabi.ee 
