Otto August Strandman Otto August Strandman was an Estonian politican, who served as State Elder of Estonia in 1929 and Prime Minister in 1919. He was one of the leaders of the centre-left of Estonian Labour Party. Strandman was born on 30 November, 1875 in the village of Vandu. Vandu is pretty close to Kadrina. Vandu is situated in Undla Parish, Viru County. His father was Hans Strandman, who was a schoolteacher in Undla Parish, Neeruti Mansion. He had also one brother Andres and one sister Anna. Otto was his third child. Hans was a very good father, because first education got Otto by father. In 1886, he went to the municipal school of Rakvere and in 1888 to Emperor Alexander State High School in Tallinn, later High School in Saint Petersburg. In 1896, he graduated as an extern in the Estonian
- Sest laulgem nüüd ja ikka ka: See ilus maa on minu kodumaa! On hädaohus isamaa Karl Eduard Sööt On hädaohus isamaa, kes tahaks siis küll viibida! Siis üles nagu ainus mees, et murda tõkked, mis on ees! Sest rahval siis veel teha jääb, et vaenlasele vastu läeb; me malev, kangelaste parv, kui äike tõuseb - hüüab sarv! Tõsta lipp Gustav Suits Tõsta lipp! Las aja käänul lehvib tõotus tuulte väänul üle mandri, üle vee: tund on tulnud vannet vandu, et ei iial enam andu ikke alla rahvas see! Tõsta lipp! Kesk vaenu rägu kerki nagu unenägu, Eesti oma trikoloor! Vaata, vastu ristisõitjaid, uusi maade, vete võitjaid astub vägi, vapper, noor. Tuled Emajõel Villem Ridala Taevas ruugab eha puna, käes on õhtu jaanikuine, jõgi varjus, salatuna valgub vesi tumm ja suine, sulin saadab tema teed, valguvad on Ema veed. Hele kumm on õhu süles kõrgel ülal, hiilges särav, ehab lääs, pilv leegib üles, näib kui öine tulivärav,
1932 "Päike ja jõgi" 1934 valikkogu "Üle kodumäe" 1937 värssromaan "Saatana vari" 1938 "Põhjavalgus" 1947 "Ad astra" 1940 valikkogu "Kaks algust" 1942 ballaadikogu "Tuule-ema" 1946 "Tuuline teekond" 1946 "Esivanemate hauad" 1947 "Ad Astra" 1947 "Periheel. Ingi raamat" 1948 "Mare Balticum" 1950 "Linnutee. Rännuraamat" 6 LAUL SEST JÄLEDAST Henrik Visnapuu Nüüd laske märatseda vaid ja surra Ja vandu, saatanlikult hirvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra. Oo, narr, kes usub: ilu siin võib loita, Kui oma elu suudad selleks anda, Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda, Et ülev rõõm ses elus veel võib koita. Oo, elu, virtsamere haisev lokse! Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine! Oo jamps, oo hullumeelne sonimine! Oo, maailm, purjus jumalate okse! Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu!
Raske seista, raske istu, astu. Kuigi kohati võib sellest kirjutisest välja lugeda mehe ootust raskel hetkel naisele toetuda, kuid vähemalt minu jaoks näib peateemaks siiski pettumine ja valu vastuseta tunnetest, mida autor jätkab ka oma teises, samuti kogumikus ,,Amores" ilmunud armastusluuletuses, kus valu ja vaev veelgi rohkem ning enamgi räigemalt kirjeldatud saavad. ,,Nüüd laske märatseda vaid ja surra ja vandu, saatanlikult irvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada võib naine, et ta südameid ei murra." Ilmselt pidas Visnapuu siinkohal järjekordse õnnetu armastuse puhul idioodiks ennast uskudes, et naissugu südameid murda ei suuda. Paraku pidi mees aga teistpidist tõdema ning lõpetas oma tundeavalduse väga julmal toonil, lausudes: ,,Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, et raipeist haiseks jumalate padu."
annaabi.ee 
