kirjutanud Eduard Vilde oma romaanis ,,Mäeküla piimamees". Kuigi kõik meie ümber on muutunud võrreldes ajaga millal Vilde oma romaaniga välja tuli, on probleemid ikka samaks jäänud. Inimeste loomus on muutumatu. Inimesed ei vaevu üksteist mõistma. ,,Mäeküla piimamehes" võiksime hukka mõista kõiki tegelasi, kuid enne võiksime üritada neid mõista. Kõige süüdlaseks võiksime pidada manduva Mäeküla mõisa vanapoissi, härra Ulrich von Kremerit, kes tegi Tõnu Prillupile ettepaneku, kui tema saab Prillupi naise, saab mees tulusa piimarentniku talu. Mina Kremerit hukka ei mõista. Kuigi kellegi teise naise himustamine on patt ja eriti veel naise eest maksmine, siis arvan, et armastuses on kõik lubatud, isegi naise eest talu pakkumine. Pealegi polnud Tõnu ja Mari koos armastusest vaid Mari oli kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks.
,,Vallimäe neitsi". (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 180-182) Suure populaarsuse rahva seas võitsid noore Vilde naljajutud. Ükski Eesti kirjanik polnud lugejaskonnas tekitanud nii rõkatavat naeru. Lugejad harjusid Vilde naljaga ja nõudsid lisa ning seda Vilde ka jagas aatsakümnete vältel ajalehe joonealustes, kalendrisabades ja eri raamatutes. Naljajutt võis pilgata riiakat ämma, juhmi külamatsi, kerglast rätseppa, häbelikku kosilast, vanapoissi ja vanapiigat ning muud seesugust. Nii sündisidki Eduard Vilde naljajutud nagu ,,Ärapõletatud peigmehed" (1885. aastal), ,,Klaamani emanda kosilased" (1887. aastal), ,,Pill pingu taga, toru toa taga" (1888. aastal). Vilde naljajutud meenutavad oma pööraselt veidrate olukordadega, aga ka osalt tegelaste poolest noore Mark Twaini humoristlikke lühipalu. Eesti kriitikas kujunes Vilde 90- ndate aastate algul kirjanikuks, kellele osutati kõige enam tähelepanu ja keda rünnati kõige
Ta hakanud selleks kivimürakaid kokku kandma. Olles nii hulk aega kibedasti töötanud, väsinud Vanapoiss viimaks ja istunud maha sööma. Pärast söömist heitnud leiba luusse laskma. Oma surmaoda, mida Vanapagan alati kaasas kannud, torganud ta maasse püsti. Suur Tõll olnud parajasti kõndimas Muhu ja saaremaal. Ta näinud üle väina, et vanapagana surmaoda on püsti mere kaldal. Lähemal silmitsemisel märganud ta ka Vanapoissi ennast merekaldal päikesepaistel põõnutamas. Vanapagana ja Tõllu vahel olnud alati tüli. Tõll pole Vanapaganat kunagi lasknud omi tumedaid toimetusi läbi viia. Nüüd, nähes vanapaganat mere kaldal põõnutamas, kahmanud Suur Tõll mere kaldalt pihutäie liiva ja kruusa ning visanud sellega üle väina Vanapaganat. Peotäis tabanud märki ja matnud Vanapoisi liiva alla, kuhu see surnudki. Seda Suure Tõllu peotäit näeme veel praegugi Suure väina kaldal. See on Vanapagana haud
annaabi.ee 
