Epideemiad, näljahäda kaaslased tulenesid eelkõige söögiks kõlbmatu toidu manustamisest. Kõige silmatorkavam neist on tungalteramürgistus mis ilmus Euroopasse 10nda sajandi lõpus ja levis rukki tungalterades. Tähelepanuväärne on ka fakt et tol ajal muidugi ei teatud haigustest suurt midagi ja epideemiaid ja haigusi nimetati "pühaks tuleks" mis sõi inimesi, või viidati neile muu hüüdnimega. Halb toitumine ja vilets meditsiin mis osanud valida vananaiste retseptide ja elukaugete teooriate vahel, tekitas hirmäratavaid füüsilisi hädasid ja arengumaa tasemel suremuse. Mõistagi oli eluiga ääretult lühike ja tõenäoliselt ei ületanud keskaja Euroopas 30 aastat. Haigused mõjutasid enamus ühiskonna kihte, kuid just vaeste klass, keda feodaalne eskpluateerimine sundis elama toitumispiiri äärel, kannatasid nende all kõige rohkem. Loetelu keskaegsetest haigustest: pidalitõbi, mädanik, gangreen, sügelised,
seisnud Ussuurimaa kindralkuberneri teenistuses, aga läinud vanahärraga tülli ning läinud jaapanlaste poole üle, saanud seal sõjaülemaks; Savi isa on kogu elu vahelduva eduga saviga sõdinud, ja sellest jõukatsumisest ei pääse Jürigi, niipea kui pärispehemeks saab. Savi on nüüd ja edaspidi ta vaenlane number üks, ja see on muuseas palju salakavalam kui soo, mida on siinkandis vähe. Savi ei anna alla ei vihmaga ega põuaga, iialgi. Vananaiste suvi on käes, seda on kõigest näha...Koos kurgedega kaob siitmailt alati kübeke helgest eluunistusest..Nukker-rõõmus kurgede lahkumishüüd. Aiaste talu peremees Mats Aniluik vana, hall kaabulott peas, kortsuline nägu pidulik ja harras; tänab jumalat, et saab ühe sügise võrra kauem elada, et näha veel ühte rehepeksuaega; siin mullal on ta olnud ühtaegu nii vaba kui ka vang; töö on
on sama tõsi nagu see, et ma siin seisan, mina, Falourdel, kes ma nelikümmend aastat Sant- Micheli silla juures olen elanud ja korralikult kõik oma üürid, maksud ja rendid maksnud; minu uks on vastu värval Tassin-Caillarfi maja, mis asub jõe ülemjooksul. Nüüd olen ma vilets vanaeit, kunagi varem olin aga ilus plika, armulised härrad! Mõni aeg tagasi öeldi mulle: «Falourdel, ärge õhtuti nii palju oma vokki vu-ristage; kurat armastab oma sarvedega vananaiste koonlaid sugeda. Teadagi luusib see munklummutis, kes mullu Temple'i läheduses ümber hulkus, nüüd Vanalinna mööda ringi. Falourdel, vaadake ette, et ta teie 1 7 2 ukse pihta ei koputa.» ühel õhtul ketran parajasti, kui koputatakse uksele. Küsin, kes seal on. Kuulen vandumist. Avan. Kaks isikut astuvad sisse. Oks must mees ilusa ohvitseriga. Mustal näeb ainult silmi, põlevad kui söed, kõike muud varjab kübar ja mantel. Nad ütlevad mulle: «Püha Marthe'i tuba
annaabi.ee 
