Pereliikmeid võetakse alati neid puudutvates küsimustes arvesse ning perekonda ja kodu peetakse palju tähtsamaks kui ainelist kasu. Tihti jäävad täiskasvanud lapsed oma vanemate juurde elama ning seda peetakse igati normaalseks. Lapsed on Hispaanias esmatähtsad, ükskõik kelle omad nad ka poleks. Lapsed võetakse vanematega igale poole kaasa, kuna lapsed peavad olema näha ja kuulda, sest nad annavad tunnistust elust ja edasikestmisest, mida tuleb kuulutada rõõmuga. Käitumine vanainimestega on niisama eeskujulik. Hispaanlased hoolitsevad oma eakate pereliikmete eest, vanadekodusid on vähe ja seal elavad ainult need õnnetud, kellel tõesti pole kedagi, kes nende eest hoolt kannaks. Üldjuhul ei suhtu hispaanlased kommetesse nii ametlikult kui teised rahvad. Sõnu "vabandust" ja "tänan" ei kuule just kuigi sageli. Vabandamist väiksemate süütegude pärast ei oodatagi ning heldekäelisi inimesi ei külvata tänusõnadega üle. Hispaanlaste meelest on
Spordivigastused on harvem fataalsed, aga nende tõttu kutsuvad igal aastal umbes 2,6 millionit inimest kiirabi, ja peaaegu kõik need inimesed on noorukid või täiskasvanud. Täiskasvanuiga. Üleminek nooruki täiskasvanu ikka toob kaasa väikese isikliku riski võimaluse. Täiskasvanutel (pärast 25 a. vana) on tähtsusetu väiksem tahtmatu fataalne üldrisk aga kergelt suurem surmarisk autoavariis. Võrreldes laste ja vanainimestega, kes saavad enamusi vigastusi kodus, saavad täiskasvanud neid palju sagedamini töökohas. Kõige ohtlikumad tegevusalad, mida mehed traditsiooniliselt eelistavad, on ehitus, autotransport, põllumajandus. Aga ei ole töötingimused ainukesteks tahtmatu vigstuste põhjusteks töökohal, avaldavad samuti mõju ka suhtumine turvalisusse (Cohen&Colligan, 1997). Töötajad ja juhatajad võivad soodustada vigastuste saamiseks võimalusi juhul kui nad ei tunneta ohumäära või annvad
12 Täiskasvanu ja lapse vahelise kõne jälgimisel on leitud, et kui laps alustab uut teemat, siis täiskasvanud kipuvad seda ignoreerima, täiskasvanud katkestavad lapsi rohkem või räägivad nendega samal ajal. Täiskasvanud kasutavad lastega rääkides palju käsklusi ja hoiatusi. Samuti kipuvad nad kasutama kas meie- vormi või tema-vormi, nt läheme nüüd magama (kuigi magama läheb ainult laps) või laps jääb nüüd tuttu. 13 Uurimused tõestavad, et laste ja vanainimestega räägitakse sarnaselt. Vanuritega suheldes kasutatakse lihtsaid küsimusi, lauseid, kordusi, hellitusnimesid. Hääletoon on kõrgem, kõne on valjem ja aeglasem, liialdatakse intonatsiooniga. Ka vanureid katkestatakse rohkem, neist räägitakse üle. 14 Miks laste- ja vanainimestega räägitav keel sarnanevad? Arvatakse, et see õpetab keelt, tegelikult siiski mitte. Nii tahetakse tagada, et veel ebapädev keelekasutaja saaks öeldust aru – näitab stereotüüpe laste ja
annaabi.ee 
