liikumisvälja. Bocki naine ja naisevend Jakob hakkavad kavandama plaani Lääne-Euroopasse põgenemiseks, vaatamata sellele, et plaan ei tundu eriti reaalne, see siiski õnnestub. Põgenemisööl otsustab Timo minemisest loobuda, jääda koju. Seesugune käitumine tekitab kaaskondsetes mõistmatust, siiski Bockid jäävad kodumaale, lähevad tagasi Võisikule . Jätkuvad ka nuhkimised ning aruandlus erilise staatusega valvealuse kohta. Põgenemisplaanide luhtumise järel keskendub kroonik Jakob iseendale, päevaraamatu sissekanded on valdavalt kirjutaja isiklikku elu ning olmet puudutavad, milledele järgneb aga teose püant. Ühel 1836. aasta kevadpäeval kostuvad lasud, Timotheus von Bock leitakse surnuna lukustatud toast. Jakob ei usu enesetapu versiooni ning otsib võimalikke jälgi, mis tõestaksid, et Bock on ei sooritanud enesetappu vaid ta mõrvati. Kohtuprotokolli kirjutatakse siiski
põgenemiseks ning vaatamata äpardustele tundub plaan realiseeruvat. Põgenemisööl otsustab Timo minemisest loobuda, jääda koju, viidates krahv Pahleni sõnadele, et need, kes ei lähtu isiklikust kättemaksujanust, jäävad ning otsivad alternatiive. Seesugune käitumine tekitab kaaskondsetes mõistmatust, ent Bockid jäävadki koju, lähevad tagasi Võisikule ja jätkavad igapäevaeluga. Jätkuvad ka nuhkimised ning aruandlus erilise staatusega (kahe keisri poolt hulluks tunnistatud!) valvealuse kohta. Põgenemisplaanide luhtumise järel keskendub kroonik Jakob oma personaaliale, päevaraamatu sissekanded on valdavalt kirjutaja isiklikku elu ning olmet puudutavad, milledele järgneb aga teose viimane järsk kurv. Ühel 1836. aasta kevadpäeval kostuvad lasud, Timotheus von Bock leitakse surnuna lukustatud toast. Jakob ei usu enesetapuvõimalikkusse ning otsib algaja detektiivi entusiasmiga võimalikke jälgi, mis tõestaksid, et Bock on tapetud. Jäljed ja neist tuletatav
Tal on palju saladusi, sest ta tahab neid palju, ja ta viib need süteemi, kus nad on kindlalt tallesl. Ta usaldab ühele selle, teisele tolle ja hoolitseb, et nad iilagi ühendusse ei satuks (1:390). Igaühte, kes midagi teab, valvad teine, kes aga ei saa kunagi teada, mis see tegelikult on, mida teises valvab. Ta peab üles tähendama tema hooleks antu ja iga sõna ja liigutuse, tolle kohta tihtilugu aru andes vahendab ta valitsejale pildi valvealuse meelsusest (1:390). Kuid ka valvurit ennast valvatakse ja mõne teise aruanne korrigeerib tema oma. Nii on võimukandja alati kursis nende anumate ja usaldatavuse ja turvalisusega, kellele ta oma saladused usaldab, ja võib hinnata, milline neist nõudest on nii täis saanud, et võiks üle voolata. Saladuste komplektsse karbisüsteemi võti on ainult tema käes. Seda kellegi teise kätte usaldades tunneb ta ennast ohustatuna (1:391). Võimu juurde kuulub läbinähtavuse ebavõrdne jaotus
annaabi.ee 
