Kokkuvõte Mihkel Muti artiklist "Valmistugem võitluseks võsa vastu" Sõidad suvel ringi ning jälgid tee äärseid silte ja maju, aga päris sihtkohta ei jõuagi. Külateed viivad vahel kuhugi, aga vahel ei vii nad kuhugi. Kuna tee sinna läheb, siis võib öelda, et kunagi oli ka seal elu. Eesti on eestlastele liiga suur, kuna neid on vähe. Vähe on neid, sest noored lähevad minema ja ei tulegi tagasi. Sellel on mõju ka maaelule. Tähtis on see, et kui on maa olemas, siis tuleb selle eest ka hoolt kanda. Eesti rahvastikutihedus on Euroopas üks väiksemaid, Skandinaavias on see väiksem, aga seal pole iga ala inimesele sobilik. Mujal toimuvad samasugused sotsiaalsed protsessid nagu meil, aga seal on rahvastiku tihedus 7 korda suurem ja kaks kolmandikku rahvusest ei jagune kolme maakonda. Tänapäeva inimesed lähevad maale puhkama linnatööst. Kõigil on vaja süüa, aga tootmis efektiivsus ja maaelu säilitamine on kaks erinevat teemat. Praegu ei ole...
Võit kuulub sulle, Agamemnon. Võta see!" Uni kaob, Agamemnon virgub ning on ärgates sügavalt une mõju all. Niisiis on jumalad otsustanud. On vaja rünnata ja kohe: võit on kindel. Ta riietub, paneb mõõga vööle ja võtab valitsuskepi; muidugi ei oska ta arvata, et talle Und saates ja teda võitlusele õhutades soovib Zeus kreeklasi alandada, nagu ta on lubanud oma armastatud Thetisele. Niisiis laseb Agamemnon kohale kutsuda kõik juhid ja jutustab neile oma unenäost. ,,Valmistugem otsustavaks lahinguks," sõnab ta. ,,Et aga oma sõdureid proovile panna, ütlen neile kõigepealt, et sõda on lõppenud, et oleme kaotanud, et me ei suuda Troojat iialgi vallutada ning et sellepärast peame me laagri maha jätma ja siit lahkuma. Kui mina olen rääkinud, siis on teie kord. Iga juht ohjaku oma mehi ja innustagu neid võitlusele, tuletades neile meelde, et kaalul on kogu Kreeka au ning et kaotust pole võimalik vastu võtta
tapame seesolijad. Ikkagi saab mõned vaenlased vähemaks.» «D'Artagnanil on õigus,» ütles Porthos, «olgu lahing! Me peame ju oma relvi proovima.» «Olgu! Lubame enesele seda lõbu,» lausus Aramis oma õrna ja ükskõikse ilmega. «Kuidas soovite,» arvas Athos. «Härrad,» ütles d'Artagnan, «kell on pool viis, me-jõuame vaevalt kella kuueks Chaillot' teele.» «Pealegi kui me väljuksime liiga hilja,» ütles Porthos,. «siis ei nähtaks meid, ja sellest oleks kahju. Niisiis, valmistugem teelemineku vastu, härrased.» «Kuid teine kiri,» meenutas Athos, «te unustate teise-kirja! Mulle tundub, et pitsati järgi otsustades väärib* ja avamist. Mis puutub minusse, siis pean teile ütlema, gallis d'Artagnan, et see kiri teeb mind palju rahutumaks kui too pisike kriipseldus, mille te nii õrnalt libistasite-0lTia rinnale.» D'Artagnan punastas. 415 «Hea küll,» ütles noormees, «vaatame, härrased, mida soovib minust Tema Eminents.» Ja d'Artagnan avas kirja ning luges:
annaabi.ee 
