Kultuurilised ja ühiskondlikud protsessid ei pruugi sellega aga niivõrd täpselt ühtida. Keskaegne Eesti kuulus koos Lätiga Vana-Liivimaa koosseisu. (6) Keskaja linn kätkes endas feodaalühiskonna kõige loovamaid ning arenguvõimelisemaid jõude, ta oli ühiskonna progressi allikas- mitmed selle aja suuremad saavutused ja edasiminekud lähtusid just linnast. Linn kui uue nähtuse Eesti asustuspildis tõi kaasa 12. sajandi teisel poolel alanud Saksa- Skandinaavia ekspansioon. Võimalike vallutuseelsete eellinlike asulate (aolinnade) puhul ei saa kindlasti rääkida linnast kui kodanike õiguslikust, sotsiaalsest ja territoriaalsest ühendusest, millel oleks olnud oma esindusorgan. Eesti keskaegne linn oma institutsioonide, õiguse ja korraga oli võõrast päritolu, väljastpoolt sessetoodud näthuts. Tõsi küll, linnade rajamisel kasutasid vallutajad ära juba varasemast tuntud, eelkõige kauplemiseks soodsad paigad. (6) 4 1
piiskopkonnas ilmalikku võimu. Paralleelselt esimeste piiskoppide tegevuse algusega rajati tärkavatesse linnadesse ka esimesed katedraalid ja kogudusekirikud. Tallinna toomkirikut hakati tõenäoliselt ehitama 1220. aastate lõpul, Tartu toomkirikut 13. sajandi teisel poolel. Kogudusekirikute rajamise kohta maapiirkondades on andmed puudulikud, küll aga mainitakse juba 13. sajandi esimesel poolel kirikukihelkondi, mis algul langesid territoriaalselt ligikaudu kokku vallutuseelsete muinaskihelkondadega. Kui 14. sajandil domineerisid Liivimaa võimude vahel suured erimeelsused, mis sageli arenesid relvastatud kokkupõrgeteks, seda iseäranis ordu ja Riia linna vahel, siis 15. sajandit võib pidada Liivimaa konsolideerumise ning seisustevaheliste reguleerimise ajaks. Põlisrahva poliitiline tähtsus nõrgenes üha enam ja enam. Liivimaa maapäevi -- ordumeistri ja ordukäsknike (ordulinnuste foogtid ja komtuurid ning teised
vallutajad ka 1227. aastal Saaremaad endile täielikult allutada ja kohalik eliit säilitas ilmselt kogu oma võimu veel vähemalt sajandiks. Pealegi polnud saari eelnenud sõja käigus kuigi oluliselt rüüstatud, mistõttu võib arvata, et ka eliidi majanduslik võimsus polnud kuigivõrd vähenenud. Põletusmatuste järsk lakkamine ja kristliku matmiskombestiku omaksvõtt osutavad ristiusu kiirele aktsepteerimisele vähemalt kohaliku eliidi poolt. Sellega kaasnes mõistagi vallutuseelsete pealike-maaomanike ümberkujunemine feodaalseteks vasallideks. Saaremaa kristianiseerumise osas võib seega tõmmata paralleele 150200 aastat varem Skandinaavias toimunuga, kus kohalik eliit aktsepteeris ristiusu esimesena ning innustas oma autoriteedi ja eeskujuga ka ülejäänud elanikkonda seda suhteliselt kiiresti omaks võtma. Kristlikule maailmale omaste tõekspidamiste ja väärtushinnangute aktsepteerimine Saaremaa
annaabi.ee 
