Liivimaa ja Eesti vallutamist seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste aktiviseerunud tegevusega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Kuid kes olid Muistse vabadusvõitluse võitjad ja kes kaotajad? Eestlased ei alustanud Muistset vabadusvõitlust, nad olid vaid sõja ohvrid. Kuid siiski ei antud niisama lihtsalt alla. Hoolimata visast vastupanust vallutajaile jäid eestlased kaotajateks. Peamiselt seetõttu, et nende relvastus oli viletsam, kui vallutajatel, ning jõud ei olnud kaugeltki võrdesd. Kokkuvõtteks jäid eestlased igas mõttes kaotajateks; kaotati vabadus, oma maa ja muistne usk. Saksa feodaalid tungisid Baltimaadesse kuna katoliku kirik tahtis siinsed rahvad ristida. Samuti oli feodaalidel soov saada uusi maid koos talupoegadega. Saksa kaupmehed soovisid baltimaid heade kaubateede ja uute kaubalinnade saamise eesmärgil
Esimeste sisserändajatena vallutatud aladele olid balti-sakslased enamasti Vestfaali ja Saksimaalt ja nn ranna-rootslased, kes asustasid Lääne-Eesti väikesaared. Võõraid asus eestlaste sekka vähe. Eestlaste sõjavangide järglastest orjad sulasid ajapikku rahva hulka. Eestlased jäid relvastatud rahvaks ja vajadusel osaleti sisesõdades ja väljapoole tehtud sõjaretkedes. Suurem osa linnuseidki jäi veel kasutusse. Samuti jäi omavalitsus © Siimo Lopsik 2013 eestlaste endi kätte. Vallutajaile tuli vaid esialgu makse maksta. Põllumaad jagatakse vakusteks, mille pealt hakatakse maksu nõudma. (1vakk = 100 talu) Lisaks kirikumaks – kümnis. Need korjati kokku sügiseti kui korraldati vakupidu ja peeti vakukohut. Maa uued valitsejad eestlaste assimileerimist ei taotlenud kui suhtusid umbusuga ka seetõttu et nood üldiselt oma hinges paganateks jäid. Uue nähtusena Eestisse tekivad linnad(9). Tähtsamad neist kuulusid Hansa kaubandusliitu -
Kui aga viimane pärast 1881. aasta lõhet seltsis auesimehe ameti maha pani, valiti tema asemele siiski J. Köler. 1891. aastal, kui segadused seltsis juba liiga suureks läksid ja enam ei leidunud autoriteetset juhti, kes liikmete pere vaos oleks hoidnud, valiti J. Köler ka seltsi päris-esimeheks. (Pukits 1997: 31) Köler aitas taotleda luba ka Jakobsoni toimetatud ajalehele, mis sai nimeks ,,Sakala". Nimi anti eestlaste poolt ristirüütlitest vallutajaile osutatud visa vastupanu mälestuseks ja esimene number ilmus 1878. aastal Viljandis.Ajaleht sai otsekohe üldrahvalikuks, poliitiliseks väljaandeks. Teda anti käest kätte, loeti räbalaiks. Jakobson, Köler, ajaleht ,,Sakala" ja muud legaalsed organisatsioonid ei kartnud rahvahulkade liikumist, nad nägid selles liikumises võimalust avaldada survet mõisnikele ja valitsusele ning sel viisil saavutada järeleandmisi eesti talupoegade huvides. (Enst 1980: 20) 1870
Kui aga viimane pärast 1881. aasta lõhet seltsis auesimehe ameti maha pani, valiti tema asemele siiski J. Köler. 1891. aastal, kui segadused seltsis juba liiga suureks läksid ja enam ei leidunud autoriteetset juhti, kes liikmete pere vaos oleks hoidnud, valiti J. Köler ka seltsi päris-esimeheks. (Pukits 1997: 31) Köler aitas taotleda luba ka Jakobsoni toimetatud ajalehele, mis sai nimeks „Sakala“. Nimi anti eestlaste poolt ristirüütlitest vallutajaile osutatud visa vastupanu mälestuseks ja esimene number ilmus 1878. aastal Viljandis.Ajaleht sai otsekohe üldrahvalikuks, poliitiliseks väljaandeks. Teda anti käest kätte, loeti räbalaiks. Jakobson, Köler, ajaleht „Sakala“ ja muud legaalsed organisatsioonid ei kartnud rahvahulkade liikumist, nad nägid selles liikumises võimalust avaldada survet mõisnikele ja valitsusele ning sel viisil saavutada järeleandmisi eesti talupoegade huvides. (Enst 1980: 20) 1870
annaabi.ee 
