Nende hulgas ka Tasuja. Viimaks tuli Sepp. Ta oli aga tohutu muutuse läbi teinud. Ta näis naeru ja nalja unustanud olevat. Temaga oli tagasi ka Priidu. Risti Krõõda südamerahu oli täielikult rikutud peale Priidu lahkumist. Ta nuttis päevad läbi ja ootas lapsi tagasi. Ta käis ka Viljandi Komtuuri palumas, et näha Maiet aga see keelati ära. Ühel õhtul nägi Krõõt seppa ja Priidut sepapajast välja tulevat ja metsa minevat. Krõõt järgnes. Jõuti valliriismete juurde. Sinna punkrisse oli kogunenud palju inimesi. Krõõt kuulas pealt. Ta sai teada, et Villu oli käinud Pihkvas, Venemaal ja leedulaste juures veenmas, et nad eestlaste sõtta appi tuleksid. Tema vaev polnud asjata. Edasi räägiti sõjaplaanist. Kui Krõõt kuulis, et tema poeg Priidu läheb sõtta karjatas ta ja põgenes. Üks päev läks Sepp komtuuri juurde tervitusvisiidile. Samal õhtul tuli ka Krõõt komtuuri juurde, et rääkida mis plaanid Villul ja Priidul on
asjata. Krõõt oli jäänud nii vanaks ja jõuetuks, kuid ükspäev kuulis ta, et Priidut olevat sepikojas nähtud. Ta läks sinna, kukkus Priidule kaela, kuid Priidu näitas talle ainult ust. Sestsaadik luusis ta tihti sepikoja ümber, et oma poega näha. Ühel õhtul nägi ta Priidut ja Villut metsa poole kõndimas, loomulikult läks Krõõt neile järele. Sepp ja Priidu kadusid viimaks lumiste küngaste ja nende peal olevate valliriismete vahele. Krõõt teadis väga hästi mis paik see on. Kui ta tükil ajal enam kedagi seal ei kohanud astus ta ise julgel sammul varemete vahele ja jäi juttu kuulama. Ta kuulis seppa rääkimas kuidas nad kavatsevad sõjaga peale hakata. Küll teised rahvad meile appi tulevad, selles oli ta kindel. Kõigepealt peab Viljandi lossi kätte saama, et vaenlastel meie selja taga kindlat toetuspaika ei oleks. Selleks oli Villul juba plaan valmis
näha võis. Krõõt oli väsinud, sest ta oli oodates mitu tundi märgadel jalgadel seisnud; mehed sammusid kiiresti edasi; vaesel naisel oli peaaegu võimatu paksust lumest läbi sõtkudes neile järele jõuda. Aga määratu armastus poja vastu ja ihaldus teda nii kaua kui võimalik silma ees näha andsid talle üleloomulikku jõudu. Sepp ja Priidu kadusid viimaks lumiste küngaste ja nende peal paistvate valliriismete vahele. Krõõt tundis seda kohta ja teadis selgesti, et siin tondid ja kodukäijad pesitsemas olid; ta arvas seekord metsa serval seisma jäädes, ise oma silmaga tonte nägevat. Nad tulid hulgakaupa mitmest küljest, libisesid kui kehata varjud üle tumedasti valgendav välja ja kadusid kõik «varemete vahele. Igal muul ajal oleks ebausklik Krõõt säherdust viirastust nähes kas hirmu pärast kohe surnud või vähemalt ülepeakaela plagama pannud; seekord ei tundnud ta hirmu,
annaabi.ee 
