Omadussõnade võrdlemine algvõrre Ainsuse omastav Keskvõrre (e m) Mitmuse osastav I ülivõrre ( i m) (kelle,mille) (keda,mida) Pikk Pika Pikem Pikki Pikim vana vana vanem vanu vanim Kerge Kõrge Kõrgem Kõrgeid Kõrgeim vallatu vallatu vallatum vallatuid vallatuim Mõistlik Mõistliku Mõistlikum Mõistlikke Mõistlikem piklik pikliku piklikum piklikke piklikem Nüri Nüri Nürim Nürisi -- ei saa (kõige) lahja lahja lahjem lahjasi -- ei saa (kõige) loll lolli lollim lolle -- ei saa (kõige) ERANDID:
Tõsine püsivus (liikumist arvesse võttes). Kodumotiiv ja pere ühtehoidmine on Rummo varases luules tugev, kuid see on raskuse või painega seotud. Sünteesiv luulelaad. Kõrvalhoidvad märgid. Kõik kihutavad ringrajal, aga tema ei soovi selles osaleda, ronib tribüünil. Raamatus saavad kokku klassikaline esteetika ja modernsem luulekogemus, ka modernistlik luulekogemus. Ei teki teravad konflikte ja vastuolusid. Teistest erineb ,,Väikese linna kohvikumuusika" vallatum eksperimentaalne luule. Avakandistlik pool Rummost. Ankruhiivaja ajal kirjutas kahte moodi korraga üks oli see, mida Ankruhiivajas näeb ja teine oli segasem, eksperimentaalne luule, mida ei trükitud. Kasutas pseudonüümi Jüri Palmiste ja ,,Ankruhiivaja" luule liikusid rööbiti. Mitu kihti varjul, kuid üldises raamistuses saavad kokku. Alliksaarele oli Rummo autoriteet. ,,Luulet 19601967" (valikkogu, 1968) haakub ,,Lumevalguse..lumepimedusega".
Ainult siis, kui Claude Frollo sammus, pea kuklas, mida küll harva juhtus, pani ta paljas laup ja range, peaaegu aukartust sisendav pilk irvitajad vaikima. Mõlemad meenutasid oma linnajaos neid poeete, kelle kohta Régnier * lausub: Öökulli kannul on suur põõsalinde arv, poeedil aga iga liiki pööbliparv. Vahel söandas mõni salakaval jõnglane oma naha ja kondid turule viia kirjeldamatu lõbu eest Quasimodo küüru sisse nõel torgata. Vahel riivas mõni noor kena tüdruk, kes oli vallatum ja häbematum, kui viisakus lubas, preestri musta kuube ja laulis talle nöökivalt otse näkku: «Kurat lõksus, kurat lõksus!» Mõnikord sõimas salk räpaseid eitesid, kes kuskil uksetrepi astmel varjus kükitasid, valju häälega möödaminevat ülemdiakonit ja kellalööjat, paisates neile jultunult näkku selliseid ergutavaid tervitusi, nagu: «Hm, vaadake, ühe hing on nagu teise keha!» Vahel leidus ka salk skolaare ja tänava-poisse, kes isekeskis mängisid,
annaabi.ee 
