Kolhoosi esimeheks oli Arvo Saaremägi, kes oma tööst hästi aru ei saanud ja pidevalt kohmakust tundis. Kolhoosikorraldus oli kõigile võõras, aga töö oli vaja ära teha. Töötamise lõpetas vihmasadu, mis sundis inimesed varju alla minema. Nooruke kolhoosimees ei tea kas jõuab vilja salve saada. Aadam ja Elmar hakkavad koos viina jooma ja jäävad päris purjugi, kuni kohale ilmub Eesneri Eedi - varasemalt käe kaotanud vallakasaka poeg, kellest oli nüüd saanud kolhoosi varumisvolinik. Ta sai teada, et Arvo oli lasknud Elmaril Aadama viljanatukese ära teha ja ärritunult üritas ta koos Arvoga masinat käima panna. Elmar, kes pole kunagi lasknud kedagi oma masina juurde, tormas vihaselt meeste poole labidas käes. Hoop, mis oli mõeldud Eedile, tabas aga kogemata Arvot, kes kaotas teadvuse. Viga saanud mees viidi autosse ja teda jäi
esimees Arvo Saaremägi aurukatla järel. Kui varem toimetasid aurukatelt omad pojad ja peremehed, siis nüüd on see tähtis töö kolhoosi esimehele usaldatud. Kolhoosi ajastu märgiks on kindlasti ühine vili ning töö. Viies tants räägib 1957. aastast. Taavet naaseb koju kaheksa aastat pärast seda, kui ta Siberisse küüditati. Talu ning kõik on räämas. ,,See on viimane tants raugastunud aurukatla ümber." Eesneri Eedi on vallakasaka poeg, kes liugleb läbi elu pidades erinevaid ameteid. Esialgu oli ta Aiaste talus Taaveti sulane, hiljem aga kolhoosi partorg ning teose lõpus elukindlustusagent. Eedi roll tundub ellujääja prototüübina. Eedi on inimene, kes aegade muutudes ellu jääb ning olukorraga kohaneb. Ta tuleb omadega toime, kuid mitte kuigi hästi, sest ta on invaliid ning tema karjääri tegemine ei lähe kuigi ladusalt. ,,Eesner näeb, et täna ei tule elukindlustamisest midagi
Naiseks on ta kosinud endise karjatüdruku Roosi. Neil on üks poeg Edgar. Roosi on väga agar ja nõudlik perenaine, Taaveti elu aga varjutab ühele võlakirjale antud allkiri, mille järgi peaks tuldama talu vara arestima. Taavet on pidevalt sõjajalal naabertaluniku Pauliga. Paul on tugev ja tahab oma jõudu ning rikkust alati välja näidata, Taavet on jälle kavalam. Sel päeval tuleb taas vana Lusiksepp oma aurukatlaga. Tema abilisteks on seekord vana vallakasaka poeg, Eedi Eesnek. Eedi ei ole südamega tööjuures. Talle ei meeldi olla peremeeste käsualune, ta unistab elust kus kõik on võrdsed. Ettevaatamatusest jääb ta kättpidi rehepeksumasina trumlisse. Samal ajal kui Eedit aidatakse saabub tallu kohtutäitur. Kohtutäitur arestib aiaste talu lambad ja hobureha, tuleb enampakkumine. Kogu vara ostab Käo Paul kellele ei mahu hinge Taaveti visadus ja kavalus teda üle trumbata
ehitama. Tavaliselt valiti vallamaja jaoks mõne käidavama tee ääres sobiv vaba maatükk, mis käi üldkasutatavaks vallamaaks. Vallamaja suurus olenes valla suurusest ja jõukusest. Vanemad vallamajad olid palkehitised. Hoones asusid vallakohtu tööruumid ja arestikamber. Uuemates ja suuremates vallamajades olid tavaliselt ühes otsas vallakohtu tööruumid: kohtutuba, ooteruum, kantselei, vahel ka eraldi otsusetuba, 1-2 arestikambrit, vallakasaka (käskjala) tuba (pliidiga või eraldi köögiga) ja suur esik. Maja teises otsas asus tavaliselt prii korter vallakirjutajale, koosnes 2-3 toast, köögist, esikust, sahvrist ja majaalusest keldrist. 19.sajandi lõpus hakati ehitama üsna esinduslikke vallamaju, sageli olid need kivihooned, mille kelp- või viilkatus kaeti kividega. Tartu- ja Viljandimaal ehitati rohkesti tellistest vallamaju. Ka hoone sisemusele püüti anda
annaabi.ee 
