Ja koos sellega tekkis kodakondsuse mõiste. Poliitika oli polise ühiste asjade ajamine ning selle keskseteks mõisteteks oli õigus, õiglus, seaduslikkus ja vabadus. Polise tekkega asendus kogukondlik võrdsus alluvus- st võimusuhtega. See tõi kaasa linnriikide sisemise ja omavahelise võimuvõitluse. Võitluse sisuks oli eri ühiskonnakihtide soov võtta võim ja kujundada võimusuhted vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim · oligarhia (oligos vähene) ehk väheste (maaomanike) võim · timokraatia (time-väärtus) ehk jõukuse võim (kodanike õigused vastasid nende varanduslikule seisundile) · demokraatia (demos-rahvas) ehk rahvavõim · monarhia - ainuvalitseja · türannia hirmuvalitsus türanni poolt Vana-Kreeka poliitilised ideed. Algus 9-6 saj.eKr
Muusikalised uuendused on ohuks kogu riigile ning peavad olema keelatud. Kui muutuvad muusikavormid, siis nende koos muutub ka kogu riigi ülesehitus, tulemuseks pole mitte harmoonia, vaid seadusetus, lõbustused, moraalitus. Inimese haridustee määrab inimese tuleviku ja elu. Kommunism Demokraatia iseäralise veana nägi Platon ebakompetentsust (see on probleem tänaseni, et puudub mehhanism, mis tagaks ekspert-teadmiste teostumise). Nagu teistelegi valitsusvormidele, on ka demokraatiale omane vägivald ja ühiskonnagruppide vahelised konfliktid. Peamiseks probleemiks on seega klassivastuolud. "Aristokraat on lojaalne oligarhilisele valitsusvormile, lihtkodanik demokraatlikule konstitutsioonile (ühiskondlikule ülesehitusele, mitte põhiseadusele), suheldes 7 Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A
turvameesteks) jne, alustab sõja, et rahvas tunneks vajadust juhi järele, kõrvaldab teisiti- mõtlejad, tugevdab võimu. Rahva viha kasvab, sõbrad imetlevad, poeedid ülistavad. Poeetide roll kasvab kahes halvemas valitsusvormis, sest nendes saavad võimuse madalamad tunded, poeedid hakkavad ülistama Erost ja ebaõiglust. Pole reaalsuskirjeldus, Demokraatlik inimene on kui oligarhilise isa poeb. Nagu teistelegi valitsusvormidele, on ka demokraatiale omane vägivald ja ühiskonnagruppide vahelised konfliktid. Peamiseks probleemiks on seega klassivastuolud. "Aristokraat on lojaalne oligarhilisele valitsusvormile, lihtkodanik demokraatlikule konstitutsioonile (ühiskondlikule ülesehitusele, mitte põhiseadusele), suheldes teiste linnadega toetavad aristokraadid teise linna aristokraate ja vaesed teise linna vaeseid." Seetõttu ütleb Platon, et igas linnas on kaks linna, on
annaabi.ee 
