avameelsuse ja ründava tooniga. Seda liikumist mõjutas kirjandusvool ekspressionism- protest vägivalla ja kurjuse vastu, üleskutse headusele ja katastroofimeeleolud. Kirjutati põhiliselt luuletusi ja novelle. Rühmitus tegutses aastail 1921-1922, aga selle mõju oli laiem. Anti välja ka ajakirja "Tarapita" (ilmus 7 numbrit). Rühmituse liikmed olid M. Under, A.Adson, J.Semper, August Alle, Johannes Barbarus ja Albert Kivikas. Kritiseerisid nad valitsuset omakasupüüdlikkuse, põhimõttelageduse ja hoolimatuse pärast. Nad pilkasid inimeste rumalust ja õkskõiksust, kirjeldasid vaesust, suhtusid negatiivselt vägivalda ja kirjeldasid sõjatraagikat. Rühmitus agunes, sest liikmeid oli palju ja nad polnud piisavalt ühtsed; lisaks tekkisid neil majanduslikud raskused.
Tekkis terve hulk nn üleliigseid inimesi. Kuna 1840ndad aastad olid kehvade ilmastikuoludega, mis tõid kaasa väiksema näljahäda, siis leidsid aset kaks talupoegade protestiliikumiste vormi. Esimseks selleks oli väljarandamiskatse LM tekkis kuuldus, et L-Venemaal on võimalik saada tasuta maad, saatsid saadikud Riiga uurima, kas see tõesti nii on (tegelt ka jagati sel maad, aga see oli ette nähtud Lääne-Euroopast pärit kolonistidele), valitsuset selgitati, et välja ei tohi rännata, rüütelkonna pealekäimisel anti neile enne tagasi saatmist peksa, et ei rändaks kuhugi ära. See ei aidanud, L-Eesti talupojad hakkasid rendilepinguid üles ütlema, sellega jäid mõisnikud ilma töötegijateks, kutsusid kohale sõjaväe. Suurim kokkupõrga talupoegade ja sõjaväe vahel toimus 1841.a Pühajärve sõda. Teiseks usuvahetusliikumine L-Eesti
Narratiivi vahele asetab Unt mitmesugust ennekõike eesti ajaloost rääkivaid tekste ja dokumente, mh MRP; raamtu lõpus on terve osa, mis koosneb teaduslikest või ajalooalastest publikatsioonidest. Paralleelselt Brechti eluga vaadeldakse seda, mis toimub 40ndal aastal eestis räägitakse uuest valitsusest, mida juhib peaministrina endine luuletaja Barbarus. Selles valitsuses oli mäletatavasti siseministriks Maksim Unt. Ja Unt on leidnud oma nimekaimu sellest valitsuset. Samas Unt ei kasuta seda M.Undi võimalust kuidagi, ei hakka sellega mängima oma romaanis. Ta jätab selle lihtsalt võimaluseks. Kindlasti on ta nõrgem romaan kui ,,Öös on asju" ja ,,Doonori meelespea". Selle eest on see romaan aga kindlasti kujunduslikult parem. Keskmisest kirjanike põlvkonnast Undi ja Unduski kõrval on väga oluline ka TOOMAS RAUDAM. Ta on kirjutanud väga palju jutukogusid, romaane ja paar esseistikat koondavat kogu
annaabi.ee 
