Leonardo mitmeaastane Milano-periood hertsog Ludovico il Moro teenistuses katkes ootamatult, kui prantslased linna vallutasid. Uusi tellijaid otsides lahkus Leonardo Lombardiast ja reisis Montova ning Veneetsia kaudu kodulinna Firenzesse. Ta alustas mitut maali neist ühtegi lõpetamata. Ta pühendas palju aega matemaatilistele uurimustele. Seejärel oli Leonardo kümme kuud insenerina väejuht Cesare Borgia teenistuses ja reisis viimase valitsusaladel Toscanas ja Umbrias. Lõpuks naasis ta Firenzesse, kus ta sai riigilt tellimuse Palazzo Vecchio jaoks mõeldud seinamaalingule, mille teemaks oli Anghiari lahing. Pärast 1500. aastat kohtus Leonardo kahe oma aja silmapaistva kunstnikuga: Michelangelost sai Leonardo suurim võistleja, samas Urbinost pärit noor Raffael uuris väga innukalt tema teoseid, kaasa arvatud ''Mona Lisat'', mis sel ajal oli veel lõpetamata.
ning kunstnik on sunnitud linnast lahkuma, et otsida uusi tellijaid. Esialgu reisis ta Mantovasse, oma suure austaja Isabella d`Este õukonda, ning hiljem jõuab Veneetsia kaudu tagasi kodulinna Firenzesse. Seal pühendas ta palju aega matemaatilistele uurimustele, tehnikale (muuhulgas ka jalgratta leiutamisele) ning seejärel veetis kunstnik kümme kuud insenerina väejuht Cesare Borgia teenistuses ja reisis viimase valitsusaladel Toscanas ja Umbrias. Pärast naasmist kodulinna, sai ta riigilt tellimuse Palazzo Vecchio jaoks mõeldud seinamaalingule, mille teemaks oli Anghiari lahing. Pärast kuudepikkust tööd tekkis maalimisse paus ning teos jäigi lõpetamata. Firenzes alustas Leonardo aga oma kuulsaima maaliga ,,Mona Lisa", mille ta pärast Milanosse tagasipöördumist 1508. aastal ka lõpetas. 1.4 Tagasi Milanos Kui Firenze valitsus oli andnud Leonardole loa pöörduda tagasi Milanosse, jättis kunstnik
templid, keelati muisted usupidustused, nende seas ka olümpiamängud. Kirik hõlmas kogu kristlaskonna, seda nimetati katoliikluseks. Kujunes välja viis tähtsamat peapiiskopkonda : Jeruusalemma, Aleksandria, Antookia, Rooma ja Konstantinoopol. Kirik muutus kiiresti üheks tähtsamaks organisatsiooniks Rooma riigis. Kristlaste usuasjade üle oli kirik kohut mõistnud varemgi, nüüd see õigus laienes ja piiskoppidest said kõrgemad kohtumõistjad oma valitsusaladel. Hilise keisririigi ajal juurdus tava jagada riiki kahe keisri vahel, kellest üks valitses ida- ja teine lääneosa. Theodosius Suur oli viimane keiser, kes riigi mõlemad pooled lühikeseks ajaks oma võimu all ühendas. Pärast tema surma 395.aastal jagunes riik lõplikult kaheks erinevaks osaks: Lääne-Roomaks ja Ida-Roomaks. Ristiusk pööras vanade polüteistlike religioonidega võrreldes sootuks suuremat tähelepanu õigele uskumisele ehk dogmaatikale
annaabi.ee 
