ristisda. Uue ristisja hingeliseks eestvedajaks tuli Bernard Clairvaux'st.Ta phjendas Teise ristisja korraldamise vajadust.Pha Bernardi leskutsetele vastati kogu Euroopast.Kaks tolle aja kige vimsamat valitsejat- Prantsuse kuningas Louis VII ja Saksa kuningas Konrad otsustasid ka ise minna Phale Maale rististta. Ometi hakkas asi juba alguses viltu vedama.Pha Bernardi leskutsetest rgiti sellest,et ristisdu paganate vastu vib pidada ka Euroopas.Phja-Euroopa valitsejade eelistasidki prata oma relvad ristimata lneslaavlaste -vendide-vastu,kes elasid Elbe jest idas. Teel Phale maale tuli ristisdijatel kogeda rmist vaenulikkust.Ristisdijate lhenedest suleti linnavravad nagu katkutbiste ees.Pettunud Palestiinasse prgijad vastasid sellele mbruskonna rstamisega.Ei halastatud isegi kloostritele.Ka Konstantinoopolis suhtuti neisse sdalastesse suure umbusu ja lausa avaliku vaenuga. Lbi hda lpuks Vike-Aasiasse judnud ristivgi sai islamiusulistega
Eestlased ei hoidnud piisavalt kokku, ehk siis puudus ühistegevus ja ei olnud välja kujunenud ühtset riiki. Sugukondlik ühiskond lagunes, eestlaste valitsejateks ei olnud enam endised vanemad, kes olid olnud eesti ühiskonna orgaaniliseks osaks ja kes jagasid üldisi eestlaste tõekspidamisi, uskumusi ning kõlblusnorme. Nüüdsest olid valitsejateks Reinimaalt või Saksimaalt tulnud uued isandad. Nad küll tunnustasid osade vanade valitsejade positsiooni ja autoriteeti, kuid miski polnud enam endine. Vanad valistejad ei sõlminud enam rahu ega pidanud sõdasid, ei tohtinud kaubelda nagu tahtsid ning pidid uutele valitsejatele makse maksma. Selle kõige tagajärjel tegutses eestis iga maakond omaette ja nendevahelised sidemed olid väga nõrgad. Lõpuks alistatigi eesti maakonnad ühekaupa. Suhted naabirtega olid kõike muud kui head, ühesõnaga olid eestlaste ja naabrite vahelised suhted väga keerulised
Veel X sajandil oli Lääne-Euroopa agraarpiirkond, kus linnad paiknesid peamiselt Vahemere ääres. Need vähesed, mida põhja pool siiski leidus, kujutasid endast pigem valitsejade residentde või kaubandusplatse. Samal ajal moodustasid nad üleeuroopalise tootmis- ja kaubandusvõrgu. Naturaalmajanduse ajajärk Euroopas oli möödas. Linnade kiire areng sai alguse Vahemere ääres, kus linnad polnud kunagi päriselt hääbunud. Nii näiteks olid Rooma ja Marseilles püsinud antiikajast peale arvestatavate linnakeskustena hoolimata sellest, et nende elanike arv varakeskajal tohutult langes.
annaabi.ee 
