Riigivanema valis rahvas 5 aastaks. 1938. aasta põhiseaduses oli presidendikandidaadi vanuse alampiiriks 45 aastat. Kandidaate võisid esitada ainult Riigivolikogu, Riiginõukogu ja omavalitsuste esindajate kogu (igaüks ühe kandidaadi). Rahva poolt kandidaatide ülesseadmist ei olnud ette nähtud. Kui eelnimetatud asutused seavad üles erinevad kandidaadid, valib presidendi otse rahvas. Kui aga seatakse üles üks ühine kandidaat, siis valitakse president nende asutuste ühisel valimiskoosolekul (kandidaat peab saama 3/5 häältest). Praktikas teostuski teine variant ning 24. aprillil 1938 sai K. Päts Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks. Presidendi volituste tähtaeg oli 6 aastat. Suurima muutuse tegi läbi riigikogu - parlament muudeti kahekojaliseks. Alamkoda koosnes 80- st rahva poolt valitavast saadikust ja ülemkoda omakorda 40-st kutsekodade esindajast. Valimisvanus kõrgenes kahe aasta võrra - alates 22 aastased võisid kasutada oma õigust valida
Hääletamisel loetakse Vabariigi Presidendiks valituks kandidaat, kes on saanud kõige rohkem hääli. Kui kandidaadid on saanud ühepalju hääli, loetakse valituks kõige vanem kandidaat. Hääletamine peab toimuma hiljemalt kahekümne päeva jooksul arvates kandidaatide ülesseadmisest. Kui on üles seatud ainult üks kandidaat, siis peetakse Riigivolikogu Esimehe kokkukutsel ja juhatusel kõigi kolme kandidaati ülesseadnud asutise ühine valimiskoosolek. Kui ülesseatud kandidaat sellel valimiskoosolekul salajasel hääletamisel saab poolt vähemalt kolm viiendikku valimiskoosoleku seadusliku koosseisu häältest, siis see kandidaat loetakse Vabariigi Presidendiks valituks ja rahva hääletamine jääb ära. /---/ 1. Võrrelge 1938. ja 1992. aasta põhiseaduseid. Mille poolest erineb presidendi valimise kohta sätestatu? Leidke kolm erinevust. (3 p) 1938. ja 1992. aasta põhiseaduste erinevused presidendi valimise osas: näit kandidaadi vanus;
organisatsioonides kandidatuuri esitamisega (nomination). Läbi aegade aga on suudetud säärane protsess tuua rahvale lähemale ning tänapäeval otsustab just kohalik valijaskond läbi valimiskoosolekute (primary elections) selle, kes läheb parteid eri ametikohtade valimistel esindama. Siinkohal saavad valimiskoosolekud olla lahtised (open) või kinnised (closed primaries). Esimese puhul saab kodanik ise valida, kumma partei valimiskoosolekul ta osaleb, teise puhul on aga võimalik osa võtta vaid selle partei koosolekust, kuhu konkreetne isik ka ise kuulub. Esineb ka kolmas variant - summutatud valimiskoosolek-, mille puhul valib kodanik kandideeritavale ametikohale oma kandidaadi. (Gitelson jt, 1996, lk. 146-147; Patterson, 2008, p. 227) Tänu sellisele protsessile on kandidaadid vabamad, kuna nad on kandidaadiks seatud pigem rahva kui partei poolt, ning nad ei pea edutama oma karjääri, ronides üles parteisiseselt.
annaabi.ee 
