Kui inimene tunneb, et see, millega ta on tegelenud, pole tema jaoks, ei peaks elu raiskama, vaid hakkama otsima midagi uut. Mu sõber on vahetanud kooli nüüdsest juba kolm korda ja viimasega leidis ta lõpuks, et inseneriks tahab saada. Inimene peaks kindlasti lahkuma töölt, kui ta ei tunne ennast õnnelikult, sest see film, mis praegu mängib, on tema elu. Muidu me kahetseme seda, et ei teinud iseennast õnnelikuks, vaid jäime oma igavasse või raskesse eluviisi edasi. Ilma valede valikuteta ei jõuaks me sinna, kuhu oleme määratud. Seljuhul tulekski kindlasti minna ja jätta seljataha need otsused ning seeläbi saada endast aimu, kes me oleme. Inimene ise teab, mis on talle kõige vajalikum ning mis suunas liikuda. Igal juhul ei tohiks olla hirmu tuleviku ees, sest see ei vii meid kuhugi. Inimene ei tohiks seisma jääda, vaid peaks minema elu vooluga kaasa sinna, kuhu jumal juhatab. Maailm
Vormelite kordamine, ei midagi radikaalset uut. · Massidele suunatud kultuur lämmatab kõrgkultuuri. Ei pääseta ligi kõrgkultuuriline. Nad ei pea võimalikuks kriitilise loovuse teket neil aladel, mis traditsionaalsest eliitkultuurist välja jäävad. Nt. nad on väga kriitilised jazzi suhtes, mis nt madaldab. ,,Valgustuse dialektika" väidab, et · meelelahutusest saab töö jätk, Tarbimine on midagi mida inimesed teevad automaatselt, ilma vabade valikuteta. Kultuuritööstuse produktid on standardiseeritud. Inimene on passiivses seisu. Tulemuseks on igavus. Sellepärast, et nauding ei saa jätkuda ilma pingutuseta, kui tuleb automaatselt, ja valmis kujul ei ole enam nauding, mis inimene võiks arengut toetada ja kaasaaidata. Meelelahutus on muutunud ka teadmise osaks. Teadmiste kogumis on olulisel kohal pisikesed detailid meelelahutus tööstuse poolt loodud figuuride kohta. Trivia. Ebavajalikud faktid eraelu kohta jne
hulka, just seetõttu tuli välja nii, et ta keeldus oma tulevikust minutilise edu kasuks. See liikumine valis välja "kergema" tee, kuid just nimelt seetõttu osutus ta oma lõpplikku võitu mitteväärivaks. Viinis mõtlesin ma neile probleemidele kõige põhjalikumalt ja tulin järeldusele, et nimelt selles oli Saksa rahvusliku liikumise krahhi peamine põhjus. Minu jaoks oli see seda kurvastavam, et mu silmis oli see liikumine ilma mingite muude valikuteta kutsutud juhtima võitlust saksa rahva asja eest. Mõlemad vead, mis viisid saksa rahvusliku liikumise hukkumisele, olid teineteisega tihedalt seotud. Mitteküllaldane arusaamine sellest, mis on suurte pöörete tegelikuks liikumapanevaks jõuks, viis ebaõigele arusaamisele laiade rahva-masside tähtsusest ja siit tulenevalt ebapiisav huvi sotsiaalsete küsimuste vastu, ebapiisav võitlus rahvuse madalamate kihtide vaimu eest, kuid siit