Paroksüsmiline itaallaslikkus. Antimuuseum. Antikultuur. Antiakadeemia. Antiloogika. Antigraatsiline. Antisentimentaalne. Surnud linnade vastu. Modernsuse ebajumaldamine. Uudsuse originaalsuse kiirguse religioon. (Katke Marinetti futurismi manifestist.) impressionism 1860.1870. aastatel Prantsusmaal tekkinud kunstimeetod, mida kasutati hiljem ka kirjanduses. Kirjanduses taotles impressionism tegelikkusest lähtuvate vahelduvate meeleolude ja muljete edastamist, detailsust ning värvi- ja valgusvarjundite tundlikku esitamist. Impressionistid seostasid tegelaste hingeelu miljööga (aeg-ruumiga). Nad püüdsid läbi hetkemuljete jõuda nähtuste olemuseni. Impressionistid loobusid realismile iseloomulikust üksikasjalikkusest tegelaskujude, olukordade ja miljöö kujutamisel. Nende keelekasutust iseloomustab kergus ja mänglevus ning sõnamäng vastandlike mõistete ühendamisel. Impressionism on lüürilise alatooniga subjektiivne kunst. Parimate tulemusteni jõuti kirjanduse
teda peetakse (Gyula Reviczky kõrval) modernse ungari lüürika ja Endre Ady eelkäijaks tema luules loodusel on sümboolne tähendus, sümbolid ei ole nii kompleksed kui Ady luules · loodusekirjeldus: romantismi, realismi, impressionismi ja sümbolismi jooned · reaalne maastik: detailne kirjeldus · romantismi jooned: maastik nagu nägemus · impressionism: hetke võlu, muljete kirjeldamine meeleolude vahendamine, värvi- ja valgusvarjundite tundlik esitamine · sümbolism: sisemise maailma peegeldamine · ei ole armastusluuletus, Vajda üksilduse kirjeldamine, eriti salmid 1-2. · publikut ei ole, toetajaid ei ole, ei kirjuta rahvapärase ja realistliku tooniga rahvuskirjandust, nagu tema aja Petfi-epigoonid: anekdoot: lihunik pakkis liha tema luulekogumiku lehtedesse Kálmán Mikszáth Szegedisse ajakirjanikuks, kus teda armastati ja hinnati
Ilus kutsub inimeses esile positiivse suhtumise. Ilusa tajumisega kaasneb esteetiline nauding. Ilusa mõiste on ajas muutuv: igal ajajärgul on oma iluideaal. Ilusa vastandnähtus on inetu. imemuinasjutt vt muinasjutt. impressionism 1860.1870. aastatel Prantsusmaal tekkinud kunstimeetod, mida kasutati hiljem ka kirjanduses. Kirjanduses taotles impressionism tegelikkusest lähtuvate vahelduvate meeleolude ja muljete edastamist, detailsust ning värvi- ja valgusvarjundite tundlikku esitamist. Impressionistid seostasid tegelaste hingeelu miljööga (aeg-ruumiga). Nad püüdsid läbi hetkemuljete jõuda nähtuste olemuseni. Impressionistid loobusid realismile iseloomulikust üksikasjalikkusest tegelaskujude, olukordade ja miljöö kujutamisel. Nende keelekasutust iseloomustab kergus ja mänglevus ning sõnamäng vastandlike mõistete ühendamisel. Impressionism on lüürilise alatooniga subjektiivne kunst. Parimate