seejärel Berliinis ja Hamburgis, kus ta töötas rahvusteatri dramaturgina. Saanud ideid inglise sentimentalismist, kirjutas ta näidendi ,,Minna von Barnhelm", mida peetakse esimeseks saksa rahvuslikuks komöödiaks. Tema teatrialased vaated olid avaramad kui prantsuse valgustajatel.Lessingi kuulsamateks teosteks olid ,,Minna von Barnhelm" ning ,,Emilia Gallotti" Johann Gotterfied Herder (1744-1803) õppis Königsbergi ülikoolis, kus puutus kokku valgustusfilosoofidega ja hakkas tundma huvi rahvaloomingu vastu. Pärast seda oli ta viis 8 aastat pastor ja kooliõpetaja Riias. Seal tutvus ta Balti rahvaste folklooriga ning järgneva kümnendi jooksul saavutas rahvaluule uurija, koguja ja propageerija juba laialdase tuntuse. Tema silmapaistvamaks teoseks osutus kogumik ,,Rahvalulud"(2. trükk pealkirjaga ,, Rahvaste hääled lauldes") Johann Wolfgang Goethe(1749-1832) ,,Faust" , ,,Noore Wertheri kannatused"
rahvuslikuks komöödiaks. Lessing oma kuulsaimas tragöödias ,,Emilia Gallotti" kritiseeris kaasaegset ühiskonda. Tema töö ,,Laokoon ehk Maalikunsti ja poeesia piiridest" on saksa valgustusfilosoofia põhiteoseid. Lessingi arvates oli aja kulgedes elust kadunud harmoonia, selle asemele olid tulnud vasturääkivused. Johann Gottfried Herder(1744-1803) Herder oli väga mitmete huvidega kirjanik. Ta tundis huvi rahvaloomingu vastu, puutus kokku valgustusfilosoofidega, oli pastor ja kooliõpetaja ning tegeles laialdaselt rahvaluulega Selle kõigega sai ta väga tuntuks. Tema kogumikus ,,Rahvalaulud" olid paljude erinevate rahvuste laulud(sealhulgas ka eesti omad). Herder on seega esimene, kes tutvustas maailmale eesti folkloori. ,,Rahvas, kes on oma vaimult suur, ei saa eales olla väike rahvas" on öeldud Herderi poolt. Johann Wolfgang Goethe(1749-1832) Goethe on Saksa kirjanduse mitmekülgne geenius. Ta õppis õigusteadust,
Ühed on veendunud, et lugu oli ka tegelikult nii, nagu eespool kirjeldatud, teised aga peavad seda Katariina II-ga Krimmi-reisi kaasa teinud Saksi diplomaadi pilkelooks, millega Lääne- Euroopas Vene keisrinnat halvustada. (Katariina II oli sakslanna, mistõttu kutsuti reisile ohtralt saksa keelt kõnelevaid välismaalasi.) Lugu võib tõepoolest olla väljamõeldis. Katariina Suur oli valgustatud monarh, ta suhtles valgustusfilosoofidega: Diderot2 käis tal külas Peterburis ja Voltaire'i surma järel ostis Katariina ära suurmehe raamatukogu. Vaevalt, et nii haritud daam poleks märganud oma endise südamesõbra pettust ja silmakirjalikkust. Austria troonipärija Joseph (tulevane keiser Joseph II), kes samuti kutsutud külalisena keisrinna laeval viibis, seesugust butafooriat5 ei mäleta. Ometi on Potjomkini külast saanud 10
tunnetusest ja tundmisest" (Vom Erkennen und Empfinden der menschlichen Seele. Bemerkungen und Träume) kirjutab Herder: "Kõikidest tunnetest saab apertseptsioon1, mõte; hing tunnetab, et tunneb, aga ainult seda, mis talle meeltega vahendatud on" (Herder 1987: 354). Mõistuse kaudu inimene tunnetab ennast, kuid mõistus ise ei ole midagi muutumatut ja antud juba sünnihetkest. Siin lisaks tunnete ja mõistuse vahekorrale on oluline erinevus valgustusfilosoofidega keele-mõistuse seose rõhutamises.2 Keele ja mõistuse ühtsust toonitas Herder juba ,,Uurimuses keele algupärast" (Abhandlung über den Ursprung der Sprache, 1773). Seal argumenteerib Herder, et kuivõrd ainult inimene on mõistuslik olend, on talle ka iseloomulik keele leiutamine. Kuidas see käib? Inimene suudab tajupiltide rohkusest eristada olulisi omadusi ja neid järele aimates luua keele. See tähendab, et Herderi jaoks on keele algupära onomatopoeetiline.3
annaabi.ee 
