sellele, et maailm on täis inimkurjust, tühiseid kirgi ning ka inimesed ise pole midagi muud kui ,,üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel". Ta ei eita oma teoses täiusliku korra olemasolu, vastupidi, ta just otsib seda. Kuid see täiuslik kord valitseb ilmselt kuskil kõrgemate olendite seas ning siin maailmas peab inimene leppima oma saatusega, mis temast endast sõltub kahjuks üsna vähe. See teos käsitles mitmeid erinevaid valgustusaegseid probleeme ning tegi seda huvitaval ning kaasakiskuval, samuti märkamatul ning peidetud moel. Üks peamisi teost läbivaid teemasid on armastus. Ja kas polegi mitte just armastus see tähtsaim ja murettekitavaim probleem, mis vältab läbi terve inimkonna ajaloo? Zadig otsis armastust ja õpetas ka teisi armastama ning enamus tema probleemidest said alguse justnimelt armastusest. Kuid filosoofilises mõttes käsitles Voltaire armastust kõigest hoolimata positiivse nähtusena
Vene rügementide tääkidele ja vastupanu kangele karistusele. Aga leidus ka valgustunud literaate, kes olid näinud orjava rahva vaimset ja ihulist viletsust, kes tahtsid tõrksat meelsust vaimupimedusega pööprata ja parandada. Õpetlikku tendentsi meie maa oludega kohandatud proosalookestesse põimides - ja see tendents oli ikka valitsevaid korramõisteid jaatav - läks eesti ilmaliku jutukirjanduse soetamise sajandi 80-ndail aastail käiku. Fr. G. Arvelius oli neid valgustusaegseid baltisakslasi, kes esimesed vaod ajas didaktilise eesmärgiga fabuleerivate rahvaraamatute pakkumiseks. Talle järgnes Fr.W. Willmann. Friedrich Gustav Arvelius.(1753-1806) Saksa päritolu eesti kirjanik, isa soomlane. Ta kasutas pseudonüümi Sembard. Arvelius õppis Leipzigi Ülikoolis usuteadust ja filoloogiat. Kooli lõpetamisel siirdus ta Eestisse, olles Virumaal, Alutagusel koduõpetaja ning alates 1790. aastast Tallinnas gümnaasiumi professor.
Kuna teose aluseks samanimeline inimene, siis on tegu mingis mõttes dokumentaalkirjandusega. Sedalaadi kirjandus kordub ka 18. ja 19. sajandil, toodi paralleele kurjategijate ja ühiskonna tippude vahel. See ongi Fieldingu kirjapandud paradoks. Edasi arenes selles detektiivkirjanduse teema, keskenduti kriminaaluurimisele. ''Jospeh Andrews'' on seotud Richardsoni ''Pamelaga'', sama teema aga meessoost isiku vaatepunkt. Sama teose koomiline varjund. Fielding on üks humoorikamaid valgustusaegseid kirjanikke. L. Richardson kiriromaani populariseeirja. Kirjutas Fieldinguga samal ajal, oli väga väljapaistev autor. Richardson toetus mittefiktsionaalsele zanrile. Oluline teos ''Pamela'' see oli esimene romaan ning selle n-ö vastuseks kirjutas Fielding ''Tom Jones'i''. Puskin on teinud ,,Pamela" teosest paroodia. Ja ,,Jevgeni Oneginis" ta muigab selle teose üle. Richardsoni eesmärgiks on kujutada konflikte, inimese mõtteid ja tundeid ja neid analüüsida
annaabi.ee 
