veel, kes ütles Dracole, et ta tapaks Dumbledore'i. Amycus nimetab Dumbledore'i Dumbyks. Fenrir tahab Dumbledore'i hammustada, kuna ta on libahunt (sel hetkel mitte, kuna ei olnud täiskuu), aga julma näoga mees käsib Dracol ta tappa. Harry süda peksab nii kõvasti, et ta imestab, et teised teda ei kuule. Siis tuli sinna Snape ja kui talle öeldi, et Draco ei ole võimeline Dumbledore'i tapma, suunas Snape oma võlukepi Dumbledore'i poole ja ütles Avada Kedavra. Roheline valgusejuga sööstis Snape'i võlukepist välja ja tabas Dumbledore'i rinda, Harry oleks tahtnud karjuda ning Dumbledore paiskus õhku ja vajus aeglaselt tahapoole, nagu marionettnukk ning kukkus üle ääre alla. Dumbledore oli surnud.Harry mõtles, et see ei ole võimalik ja ta tundis, et ta suudab end uuesti liigutada tänu shokile ja hirmule. Surmasööjad läksid ära ja Harry võttis oma nähtamatuks tegeva mantli seljast
Natuke aega oli ta kahevahel, kas õnne peale uks lahti teha ja, olgu kuhu tahes, sisse astuda, või ennast palkonile peita ja oodata. Ta oli kuulnud, et Puidu mõisas naisterahvaste elutoad teisel korral olevat, ja arvas, et vist ka Maie sealsamas varjul hoitakse. Kalli neiu läheduse aimamine tegi sepa ihalduse teda näha nii tungivaks, et ta sugugi enam kannatada ei suutnud. Uks läks kriiksudes lahti ja sepp astus kitsasse ruumi, kus muidu täiesti pime oli, aga eespool nõrk, peenike valgusejuga paistis, mis lukuaugust näis tulevat. Sepp tõttas sinna, piilus august sisse, ei võinud küll midagi näha, sest et võti ees oli, kuulis aga nüüd selgesti naisterahva rääkimist, kuigi ikka veel kaugelt; sepa hing jäi kinni, sest ta arvas Maie häält ära tundvat. Ettevaatlikult katsus ta ukse linki tõsta, aga ta südame ärevus oli nii kange ja põnevus nii suur, et ta oma liikmeid enam õieti ei suutnud valitseda. Uks läks pisikese kriuksuga lahti ja
kus ta kõhklematult järjest rutemini kõndis. Mis puutub Grin-goire'isse, siis poleks ta aimanudki, kus ta on, kui ta möödaminnes ühel käänakul poleks silmanud Keskturu-ligidast kaheksanurgelist häbiposti, mille azuurse tipu must siluett selgesti eraldus ühe Verdelet' tänava valgustatud maja akna taustal. Juba mõnda aega oli ta noore tütarlapse tähelepanu äratanud ja see oli kord isegi hetkeks seisma jäänud ja kasutanud valgusejuga, mis tuli kuskilt pagariäri avatud uksest, et Gringoire'i teravalt ülalt alla silmitseda. Pärast seda takseerimist ajas ta, nagu Gringoire märkas, oma huuled mossi nagu ennistki. Siis astus ta jälle edasi. Too huulte mossitamine andis Gringoire'ile põhjust järelemõtlemiseks. Kahtlemata oli selles kaunis grimassis põlgust ja pilget. Seepärast langetas ta pea, hakkas sillutise kive lugema ja tüdrukul pisut kaugema vahemaa tagant järel käima, kui ta äkki ühel
uuesti, hoides aina paremat. Ka siin saatsid teda aupaistusega ehitud laternad. Eriti silma torkas see, mis seisis lähemal tänavanurgal. Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga tihe pimedus ei võimaldanud seda. Üksinda seisis ta keset vaikset tänavat ja silmitses valget maja. Kiirete sammudega lähenes keegi ja lipsas majja sisse. Üürikeseks avatud uksest vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel. Oli veel üks teine asi, mis mõjutas Indrekut koduselt ja julgustavalt. See oli maja uks, millele ta lähenes, et teda avada
annaabi.ee 
