Jumalarahvale pidi see mõjuma nagu sõel: usklikud püüti tappa, aga epakindlad sobisid Rooma eluviisile õigegi hästi. Järgneva 150 aasta jooksul oli riigipoolne tagakiusamine vähem innukas ja sõltus kohalikest juhtidest, kuna kolmanda kristliku sajandi teisel poole püüdis Rooma riik keiser Deciuse juhtimisel taas Jeesuse rahvast täielikult hävitada, aga Decius suri sõjakäigul ja tema ettevõtmine väi sinnapaika. Järgnevalt püüdis Rooma riik keiser Valerianuse juhtimisel hävitada kristlase juhte, aga Valerianuski suri sõjakäigul. Aastal 313 kuulutas uus keiser Constantinus ristiusu lubatuks. Aastal 380 aga kuulutati kristlus riigi ametlikuks usundiks. 8 Kristlased ja Rooma riik Rooma keisririigi oli tekkinud arusaam keisri jumalikkusest juba Augustuse ajal. Ametlikul kummardati küll keisri kaitsevaimu, ent selline vahetegemine kadus kiiresti. Nii samastus keiser jumalaga
Nt Cyprianus oli ametis Kartaago piiskopina, teda kiusati taga ja ta põgenes. Kui ta tagasi tuli, leidis ta eest karismaatiliselt juhitud kiriku, kus oli vahepeal toimetatud kõiksugu talitusi, s.h ristitud. Cyprianus nim. seda ketserite ristimiseks, kuulutas selle kehtetuks. Et seda asja läbi suruda, kutsus ta Kartaagosse 87 piiskoppi, kuid tülile lahendust ei leitud, sest Rooma kirik ei asunud Cyprianuse selja taga. Tüli lõpetas alles keiser Valerianuse tagakiusamine aastal 258, mille käigus piiskop hukati. 3. sajandiks oli arusaam ortodoksiast ja hereesiast. Kirjutistesse tekkis mõiste traditsioon – kuidas asju on kristlikus kirikus aetud, et gruppe ühendada. Seda traditsiooni on püütud viljeleda juba Pauluse aegadest, ehkki õige ja vale eristamiseni läks veel mitu sajandit. Traditsiooni ei mõisteta mitte ainult minevikku vaatamisena, vaid tegu on orgaanilise sidemega mineviku ja tuleviku vahel
apostel Pauluse võitlus juudakristlastega) Kristlaste esmane riigipoolne tagakiusamine oli pigem kohaliku ja ajutise iseloomuga, kusjuures ei eristata juute ja kristlasi (esimene kristlaste tagakiusamine 64.a keiser Nero ajal). Domitianus, esimene keiser (81-96), kes nõudis enda kutsumist dominus et deus, jälitas nii stoikuid kui kristlasi. Olukord muutus 3. saj. Keiser Septimius Severus keelas 201.a. seadusega astumise risti- ja juudiusku. 3. saj. keskel keiser Deciuse ja Valerianuse ajal alanud tagakiusamine saavutas haripunkti keiser Diocletianuse ja tema kaasvalitseja Galeriuse ajal. Siin võib näha keisrivõimu püüdu kasutada teravnevast kriisist jagusaamiseks ja riikliku ühtsuse tagamiseks senist paganlikku riigikultust. Ideoloogiline ühtsus pidi teenima riigi ühtsust ning nendes tingimustes muutus ristiusk kahtlaseks. Ainujumala nõue muutis kristlased dominus et deus silmis vaenlaseks, sest jumalast keiser ei mahtunud enam pjedestaalile. 2
annaabi.ee 
