Türannia ajal muutus Efesos veelgi suuremaks ja uhkemaks. Kiirevoolulise Kaystrose, varjulise Pionose ja järsunõlvalise Koressose (tänapäeval Bülbül-dag - Ööbikumäed) vahelises kolmnurgas asetsesid laiad tänavad ja ilusad majad. Põhjamüüris olevast Koressose väravast algas peatänav, mis suundus lõuna poole. paremat kätt jäi linna keskel asuv viiesaja meetri laiune ja seitsmesaja viiekümne meetri pikkune meresadam, vasemale saja meetri kõrgune Pionose mägi, millel valendasid jõukate kodanike villad. Edasi möödus peatänav suurepäraste skulptuuridega ehitud staadionist, kuni jõudis kakskümmend viis tuhat pealtvaatajat mahutava teatrini.Siit, risti peatänavaga, viis nöörsirgelt sadamasse poole kilomeetri pikkune ja kümne meetri laiune Efesose kõige luksuslikum tänav. see paraadtänav oli mõlemalt küljelt palistatud marmorsammaskäiguga, tänava otstes aga kõrgusid monumentaalsed väravad
Üheksakümmend kolm päeva sõitis eskaader keset Atlandi ookeani, et tormide piirkonnast mööda pääseda. Kui portugallased taas Aafrika rannikule lähenesid, nägid nad, et see oli järsult põhja poole pöördunud. Neeme taga, mida kroonis lauda meenutav lame mägi, voogasid India ookeani rohelised lained. Pöörduti põhja suunda. Valitses kuumus, Aafrika rannad olid tühjad. Kolkunud vaadipäradest ammutasid meremehed viimseid veetilku. Madrused hakkasid surema. Lõpuks valendasid kollakatel randadel esimesed linnad. Nende elanikud olid araablased. Araabia kaupmehed uudistasid ootamatuid külalisi vaenuliku imestusega. Nemad ja ainult nemad tohtisid kaubelda Indiaga. Algasid relvastatud kokkupõrked. Vasco da Gama oli julm. See mees naeratas harva. Pärast iga kokkupõrget laskis ta linna suurtükkidest tulistada. Tabatud luurajaid piinas ta isiklikult. Sõbralikku vastuvõttu leidsid portugallased ainult Aafrika sadamas Malindis. Laevad said
Üheksakümmend kolm päeva sõitis laevastik keset Atlandi ookeani, et tormide piirkonnast mööda pääseda. Kui portugallased taas Aafrika rannikule lähenesid, nägid nad, et see oli järsult põhja poole pöördunud. Neeme taga, mida kroonis lauda meenutav lame mägi, voogasid India ookeani rohelised lained. Pöörduti põhja suunda. Valitses kuumus, Aafrika rannad olid tühjad. Kolkunud vaadipäradest ammutasid meremehed viimseid veetilku. Madrused hakkasid surema. Lõpuks valendasid kollakatel randadel esimesed linnad. Nende elanikud olid araablased. Araabia kaupmehed uudistasid ootamatuid külalisi vaenuliku imestusega. 6 Nemad ja ainult nemad tohtisid kaubelda Indiaga. Algasid relvastatud kokkupõrked. Vasco da Gama oli julm. See mees naeratas harva. Pärast iga kokkupõrget laskis ta linna suurtükkidest tulistada. Tabatud luurajaid piinas ta isiklikult.
Üheksakümmend kolm päeva sõitis eskaader keset Atlandi ookeani, et tormide piirkonnast mööda pääseda. Kui portugallased taas Aafrika rannikule lähenesid, nägid nad, et see oli järsult põhja poole pöördunud. Neeme taga, mida kroonis lauda meenutav lame mägi, voogasid India ookeani rohelised lained. Pöörduti põhja suunda. Valitses kuumus, Aafrika rannad olid tühjad. Kolkunud vaadipäradest ammutasid meremehed viimseid veetilku. Madrused hakkasid surema. Lõpuks valendasid kollakatel randadel esimesed linnad. Nende elanikud olid araablased. Araabia kaupmehed uudistasid ootamatuid külalisi vaenuliku imestusega. Nemad ja ainult nemad tohtisid kaubelda Indiaga. Algasid relvastatud kokkupõrked. Vasco da Gama oli julm. See mees naeratas harva. Pärast iga kokkupõrget laskis ta linna suurtükkidest tulistada. Tabatud luurajaid piinas ta isiklikult. Sõbralikku vastuvõttu leidsid portugallased ainult Aafrika sadamas Malindis. Malindi
laialipillatumalt kui ülikoolilinna läheduses. Siin Bastille' taga olid Croix-Faubini kummaliste skulptuuride ja Saint-Antoine des Champs'i kloostri tugisammaste ümber kägaras koos paarkümmend hurtsikut; edasi -- Popincourt põldude keskel; Courtille, lõbus külake rohkete kõrtsidega; Saint-Laurent'i agul oma kirikuga, mille kellatorn kaugelt vaadates ühte sulas Saint-Martini värava teravate tornidega; Saint-Denis' agul Saint-Ladre'i suure müüriga; Montmartre'i värava taga valendasid Grange-Bateliè-re'i piiravad müürid; selle taga paistis oma kriidinõlva-kutega silma Montmartre, kus tol ajal oli niisama palju kirikuid kui veskeid ja kus nüüd ainult veskid on järele jäänud, kuna praegused inimesed midagi peale ihutoidu ei nõua. Lõpuks võis Louvre'i taga näha juba tol ajal kaunis silmapaistvat Saint-Honoré agulit, mis niitudele kaugenes; edasi haljendas Petite-Bretagne'i
annaabi.ee 
