Toimkond pidas juba 8. aprillil koosoleku, kus teostas muusikajuhtide ja kõnepidajate valimise, arvestades saadud vastuseid, kuid mitte päriselt kuulates rahvahulkade arvamust, vaid kombineerides tulemusi märgatavalt enda kasuks. Tegelikult ei toimunud valimine sugugi seaduspäraselt, vaid vastasrinde mehed suruti kombinatsioonidega kõrvale. Kõnelejaks sooviti ka M. Vesket, kuid toimkond jätnud ta kõrvale kui ,,parteimehe". Veske ei tundnud kahju sellest, sest ta ,,ei soovinud olla valelikkude killas". Jakobson sai 4 häält, sest köstrid ja koolmeistrid kartsid Jakobsoni pooldamisest endale kahju, isegi ametist vallandamist. Toimkond püüdis valimiste tulemused saladuses hoida, sest kartis vastasrinna rahulolematust. Laulukooride üldjuhiks valiti Johannes Kappel, ,,konservatooriumi õppija ja Peterburi ,,Palme" seltsi eesti osakonna laulujuhataja". Orkestrite juhiks sai Väägvere mees D.O. Virkhaus, ülemaaliselt tuntud ,,pasunakooride isa"
lükata. Nõnda lähme kõik hukka.» «Sina ise oled kõige suurem venelaste kartja.» «Ma kardan neid, sest et meie nõrkust tunnen. Meie oleme suured prassijad ja hooplejad, kuni vaenlane kaugel on, aga seisab ta äkitselt meie ees, siis poeme pakku. «Jooske, jooske!» -- seda hüüet on venelased meie suust nii sagedasti kuulnud, et nad seda meie sõjahüüdeks arvavad.» «Need on äraandja sõnad!» kärgatas Risbiter. «Kes tõtt räägib, on valelikkude ees ikka äraandja,» kostis Delvig, kelle palge puna tõusma hakkas. «Kes on valelik?» «Esiteks on see valelik, kes tõtt ei salli, teiseks see, kes oma tulevasele äiapapale ette luiskab, et ta tema verivaenlase sõjameeste keskelt välja kiskunud ja sealjuures tosina sõjamehi maha löönud, kolmandaks --» «Kolmandaks tulgu kõik maailma nuhtlused 234 sinu kaela!» l karjus Risbiter näost lõkendades ja kiskus mõõga välja. Sedasama tegid ka
Jt). I ad 3 ^Läinud nädalal müüsin ära oma viimase särgi (köögi 4 3 Kuhu sa, mees, lähed (hisp. k.). 76 jäljetult Chätelet' ametnikud ja prevotee seersandid, kes siia julgesid tulla; varaste linnajagu, mis oli nagu vastik soolatüügas Pariisi näol; sopaauk, kust igal hommikul pealinna tänavaile valgus suur pahede, kerjanduse, santlaagerdamise voog ja kuhu see õhtuti jälle tagasi voolas; koletu taru, kuhu õhtuti oma saagiga tagasi tulid kõik ühiskonna vapsikud; valelikkude asupaik, kus päevased kerjused, mustlased, väljaheidetud mungad, huk-kaläinud skolaarid, kõigi maade ja rahvaste -- hispaanlaste, itaallaste, sakslaste, kõigi uskude -- juutide, kristlaste, muhameedlaste, paganuse päevavargad öösel oma kunstlikult tehtud haavadest vabanesid ja röövliteks muutusid, ühesõnaga, Gringoire leidis ennast määratus garderoobis, kus tol silmapilgul end riidesse panid ja riidest lahti võtsid kõik need
annaabi.ee 
