taasäratamine mõjust Juuliusele värskendavalt ja tervendavalt. Ta oli nagu uus inimene. Emmi suureks imestuseks hakkas Juulius oma elutee lõpul piiblit lugema. Juuliuse põhimõtted olid muutunud, ta ei näinud oma elu enam sellisena nagu nooruses. Ühel päeval teatati Juuliusele, et tema poeg on elukardetavate vigastustega haiglas Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema. Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda. Emmi oli Juuliuse kõrval ka siis kui too lõpplikult hinge heitis. Ta maeti kristliku kombe kohaselt. Peale
mida ta naise suhtes tundis. Ühel päeval teatati Juuliusele, et tema poeg on elukardetavate vigastustega haiglas. See oli mehele suur löök, kuid selle asemel, et rutata kiirelt haiglasse, pidi ta jääma klassi ja hakkama lahendama enda klassi poiste pahandust. Ja ometi ruttas ta esimese rongiga poja juurede. Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema. Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Juulius oli suremas, ta kartis seda väga. Ta suri, kuid Emmi oli terve see aeg tema kõrval. Juulius Kilimiti elu oli täis suuri katsumusi ja raskusi. Ta oli alati väga kindlameelne ja sihikindel. Kunagi ei andnud ta alla, vaid võtles oma eesmärkide nimel. Tema elus oli
vigastustega haiglas. See oli mehele suur löök, kuid selle asemel, et rutata kiirelt haiglasse, pidi ta jääma klassi ja hakkama lahendama enda klassi poiste pahandust., kuid siiski ruttas ta esimese rongiga poja juurede. Isa armastus on piiritu. Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema. Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda
Ühel päeval teatati Juuliusele, et tema poeg on elukardetavate vigastustega haiglas. See oli mehele suur löök, kuid selle asemel, et rutata kiirelt haiglasse, pidi ta jääma klassi ja hakkama lahendama enda klassi poiste pahandust., kuid siiski ruttas ta esimese rongiga poja juurede. Isa armastus on piiritu. Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema. Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda. Emmi oli Juuliuse kõrval ka siis kui too lõpplikult hinge heitis. Ta maeti kristliku kombe kohaselt
See inimene seal polnud rohkem tema verest ja vaimust kui need võõrad poisid siin, kelle pärast ta oli kaotanud oma usu inimestesse. Tal polnud ju midagi, milleks üldse siis rääkida, mõtelda, tunda..." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 337 ). Ja ometi ruttas ta esimese rongiga poja juurede. Isa armastus on piiritu. Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema. Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. ,,Nelikümmend aastat ja rohkem tagasi üks minu noor sõber, kes oli juba siis vana ja tark, ütles, et me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale. Kardan, et mina ei ole sellest õppust võtnud ja terve elu rohtaeda harinud
annaabi.ee 
