eluvaldkondadele oli tohutult suur. Vast üks põhjus on see, et budistlik õpetus eitab igasuguseid inimeste seisustevahesid. Pärast Sakjamuni surma alanud õpetuslikud vaidlused põhjustasid budismi lõhenemise. 4. sajandil levis Hiina budism Koreasse ja 6. sajandil ka Jaapanisse. 2. - 9. sajandil, kui Indias oli budismi hiigelajastu, tekkisid suured vihaarad - kloosterülikoolid (Nalanda, Vikramasila, Valabhi jt.). Neist omakorda arenesid välja kaks kõrgetasemelist budistlikku filosoofiakoolkonda - suujavaada ja vidzanjaavanavaada. 7. sajandil tekkis uus filosoofiakoolkond - vadzrajaana, mis oli vägagi individualistlik, gurust ja õpilasest koosnevail väikerühmadel põhinev suund. See koolkond suutis teistest kauem vastu pidada hinduismi järjest suurenevale mõjule ning islamiusulistele. 14. sajandiks oli budism Indias hääbunud. Kagu-, Ida- ja Sise-Aasia maadel on budismi
saj eKr. Tähtsaim vana aja tõendusmaterjal džainismi kohta Lääne-Indias on leitud Delhist lõunapool asuvast Mathura linnast, mis on peamist karavaniteede ristumiskoht. Umbes tuhat aastat peale Mahavira tegevusaega kujutas džainism endast ühtset (Bowker; 2005 lk 60). Džainismi ajaloo varases järgus lõhenes usund kaheks peamiseks vooluks. Lõuna-Indias on peamine diagambara džainism, Edela-Indias švetambara džainism. Kaks voolu lahknesid pärast Sauraštras 5. saj pKr koos olnud Valabhi mungakogu (Partridge; 2006 lk 165). Peamine vaidlusküsimus puudutas askeetide riietust. Umbes 5. saj pKr kujunesid välja kaks džainismi voolu, mis eksisteerivad ka tänapäeval. Nendeks on svetambarad ehk „valgesse mässitud“, kes väidavad, et mungad peavad kandma valget munga rüüd ning digambarad, „taevasse mähknud“, kes kinnitavad, et tõeline munk peab olema alasti (Bowker; 2006 lk 60). Kahe suuna erinevust iseloomustab ka arusaam kahekümne nelja džina sünnist, kes
Dzainistlik kirjandus Dzainistlik kirjandus on ülejäänud India kirjandusega võrreldes suhteliselt noor. Dig. 4/5 saj. veta 8. saj. Dzainistliku kirjanduse väärtust on vähendanud keel, mida kasutatud. Kasutatud on praakriteid. MAgadhI (ardha selle üks murre) mAhArASTrI praakrit. Apabhramsa 10-12. saj vahel. 4-8 sajandini sanskriti suur pealetung. Dzainism kaotas toetuspinda, sest kasutas vähem väärtuslikku keelt. 1.saj- 5.saj. Ei suuda kokku leppida kaanoni osas. ValabhI konsiilil lepitakse kokku .... SiddhAnta/Agama dzainistlik kaanon. 12 a..ga teksti, upa..ga 12, paINNa, cheya 6, nAndisUtra, anuyogadvAra, mUla-sUtra 4. Kaanoni valdavaks keeleks ardha-mAgadhI praakrit. Tekstid, mis on värssides, on arhailisemad. MahavIra õpetus olevat kandunud edasi PUrva tekstide läbi, mille MahavIra olevat edastanud suuliselt oma õpilastele. Kõrvale olevat sündinud 11 a...ga teksti. Kuskil esimesel teisel sajandil luuakse vAcakate traditsioon. Arvatavasti 1- 2. saj
annaabi.ee 
