rahva hulka. Eestlased jäid relvastatud rahvaks ja vajadusel osaleti sisesõdades ja väljapoole tehtud sõjaretkedes. Suurem osa linnuseidki jäi veel kasutusse. Samuti jäi omavalitsus © Siimo Lopsik 2013 eestlaste endi kätte. Vallutajaile tuli vaid esialgu makse maksta. Põllumaad jagatakse vakusteks, mille pealt hakatakse maksu nõudma. (1vakk = 100 talu) Lisaks kirikumaks – kümnis. Need korjati kokku sügiseti kui korraldati vakupidu ja peeti vakukohut. Maa uued valitsejad eestlaste assimileerimist ei taotlenud kui suhtusid umbusuga ka seetõttu et nood üldiselt oma hinges paganateks jäid. Uue nähtusena Eestisse tekivad linnad(9). Tähtsamad neist kuulusid Hansa kaubandusliitu - 4 suuremat linna: Tallinn(Reval), Tartu(Dorpat), Uus-Pärnu(Neue-Pernau) ja Viljandi(Fellin). Hansa oli Põhja Euroopa linnade liit, kes haaras endale monopoli ida-lääne kaubanduses. Vana-Liivimaa ärikontaktid ulatusid kaugele- Portugalini välja
Ka suuremad linnused jäid veel kauaks käsutusse. Maaomavalitsus jäi pikaks ajaks eestlaste enda kätte. Nii läänistatud kui läänistamata maad jaotati umbes sajast talust koosnevateks vakusteks eesotsas eestlastest vanematega. Vakused olid eelkõige maksustusühikud. Maksud korjati kokku tavaliselt kord aastas, sügiseti, mil läänimees või mõni kõrgem käsknik oma vakused läbi sõitis. Sel puhul korraldati koos talupoegadega vakupidu ja peeti eestlaste vanemate kaasistumisel vakukohut. Viimast tehti kohaliku tavaõiguse alusel. ,,Eesti õiguse" normid segunesid ajapikku Lääne-Euroopast üle võetud õigusnormidega. Ka hiljem, kui Lääne feodaalõigus oli juba valdavaks saanud, tuli maa valitsejatel arvestada kohalike tavadega. Tavaõiguse riismed elavad meis tänini, võõrvõimu all elatud sajandid on meisse istutanud kaksikmoraali. Vahetevahel on väidetud, et vallutus ei toonud kaasa eestlaste otsest rahvuslikku rõhumist, sest keskajal oli rahvusest
adramaalt. Keskaja jooksul asendati mitmed loonusandamid rahamaksuga. Loomakümnis asendati paarikillingilise maksuga iga varsa ja vasika pealt (Maksid selle eest, et omad loomi). 16. sajandil muutus tavaliseks vakukoormiste väljalunastamine rahas. Samal sajandil pärinevad teated talupoegade vabastamisest koormistest rahamaksu eest. Omaette andameid nõuti vakupidudeks - Aeg, mil korjati makse ja andameid ning peeti vakukohut, peale mida toimus pidusöök. Laekus nii toiduaineid kui rahalisi makse, samuti heina ja küünlaid. Kirikukümnis - Liivimaa vaimulike maahärrade ja nende vasallide peamine tuluallikas, millest algselt peeti ülal ka kogudusevaimulikke. Kirikukümnise suuruseks oli 1/10 sissetulekust. Preestrid käisid ise külades andamit kogumas ja lasid end seejuures kostitada. Teine viis preestrile tasumiseks oli maaomanik eraldas preestritele "preestrivilja" talupoegade arvelt. Talupoegadel lasus
annaabi.ee 
