Jannsen hakkas varakult rahvale lauluvara muretsema. 1845. aastal ilmus temalt "Sioni-Laulo-Kandle" esimene väljaanne (järgmised kaks 1853 ja 1860). Kiriku ja palvemajade mõjul oli rahvalaul surutud vaikivasse olukorda. Koraalilaulmise tase oli vilets. Muredega koormatud inimesed vajasid aga omaette laulmiseks kergesti vastuvõetavaid enda sisetunde rahuldamiseks sobivaid laule ja tekste. Kuigi "Sioni- Laulo-Kandle" kohta on kirjutatud, et see polnud "midagi muud kui teenistuseotsimine vaimuvaesuse kasvatamise arvel", levis teos omal ajal määratu suurel arvul. Leviku mõistmiseks annab Jannsen selle eessõnas selge põhjenduse, kirjutades, et neid laule võib igal ajal ja igas kohas laulda. Rahva igasuguste eneseavalduste rahuldamiseks ilmaliku lauluga oli mõeldusd "Eesti Laulik", mis ilmus 1860. aastal värsiraamatuna Oma ajalehes "Perno Postimees" 1857 Tallinnas peetud baltisaksa laulupidu lugejatele tutvustades kiitis Johann Voldemar Jannsen, et Saksamaal on igas külas lauluseltsid
Tallinnas ajalehetoimetuses kuni astuts Tartu ülikooli õigusteadust õppima kus oma õpinguid rahastas ta viiulituntide andmisega. Samas tundis ta ka huvi filosoofia ja psühholoogialoengute vastu. 1911 põdes Tammsaare tuberkuloosi ja puhkas Kaukaasias ning venna talus Koitjärvel kuni kolis Tallina 1918. Suhe oma naisega ehk Käthe Weltmaninaga oli külm ja lapsi tal ei olnud. 1900ndal ilmus Postimehes tema esimesed maateemalised jutustused mis käsitleisd vaimuvaesuse ja mõistmispüüde puudumist eri põlvkondade vahelist temaatikat. Kui Tammsaare astus Tartu ülikooli 1907 aastal hakkas talle hirmsasti meeldima üliõpilaselu mis inspireeris siis ajastuomaseid impressionistlike üliõpilasnovelle mille temaatika käsitles seatud moraalivorme ja mehe-naise vahelised suhted. Üldiselt on ta stiil äratuntav oma pikade lausete, tegelaste tegevusi katkestavad monoloogid ja dialoogid kus arutletakse filosoofiat ja muidu maailma probleem mida on
külarealismi epigooniks. Tema järgmine etteküündiv külasüzee osutab juba jõhkramat, tumedamat ja keerukamat kooselu mitmuses. ,,Kaks paari ja üksainus" on kasvanud materialistlik-deterministliku ilmavaate karmuses. Need A. Hanseni ,,kriipseldused Läänemaalt" - 1902. a. suvevaheajal paberile visatud metsaülemast õemehe juures Piirsalus - esindasid ta ilutsemist vältivat tungi allapoole, armetu kehvuse ja vaimuvaesuse varjupooltesse, pimeda metsanurga mõisakantnikkude majja. Otsekui protokollipidava külanaturalisti sulega on siin kirjeldatud kahe proletaarse perekonna vaevalist ja vaenulist olemasoluprotsessi, viletsaist viletsam üksik vanarauk Taidi-Laidi kodakondsena nende Kaaside ja Laiade vahel. ,,Kahe paari ja üheainsa" taga ei tarvitse otsida mingit kirjanduslikku eeskuju. Need fabuleerimisest hoolimatud kirjeldused ja kõnelused näikse siin pigemini taotlevat lähedamalt
annaabi.ee 
