.. " Leidub ohtralt teravmeelset sotsiaalset satiiri. 1934. aastaks oli valminud Alle kunstiküpseim luuletuskogu " Karmid rütmid ", mis jõudis lugejateni 1923.a . detsembris. Süveneva " tasalülitatuse " tingimustes kujuneb Alle eelistatumaks väljendus vormiks epigramm. Üldse on ta selle zanri üks eredamaid esindajaid eesti kirjanduses. Alle oli esimene Eesti järjekindel epigrammatik. Ta arendas deklaratiivse otseütlemise asemel välja zanriomaselt vaimuterava ning kunstimõõtmeile vastava pilasalmi. Alle saavutas oma epigrammidega enamasti täistabamuse. Alle plahvatuslik temperament ja distsiplineerimatu anne ei kohanenud püsivamaks tööks, mistõttu ta värsside puhtvormiline külg pole viimistletult lihvitud. Pikematel 6 luuletustel puudub teinekord keskendatus, kuid alati korvavad vormilist krobelisust
Boccaccio novellide atmosfääri. Suhted abielu "sees" ja "väljaspool" moodustavad temaatilise keskme. Tsüklisse "Kaheksa intermeediumi" kuuluvad järgmised: "Lahutuskohtunik", "Leskmehest kupeldaja, nimega Trampago, "Alkaldivalimine Daganzos", "Hoolas vaht" , "Valebiskaialane" , "Imemaal", "Salamanca koobas" ja "Armukade vanamees" . . Väljaspool "Kaheksat intermeediumi" on Cervantesele omistatavatest lühinäidenditest kõnekoomika ja vaimuterava dialoogi oivaliseks näiteks "Lobisejad" . Inimveidruste ja terav meelsuste kirev loetelu on intermeedium "Hädaliste hospidal" ."Sevilla vangla", mille puhul võib mõistagi otsida autobiograafilisi taustu, kujutab poomissurma eelset piirsituatsiooni, jättes õnnelikugi lahenduse külge "musta huumori" varju. Novellid Cervantese novelle oli ühtekokku 12: "Inglismaa hispaanlanna", "Kaks neidu", "Emand Cornelia", "Vere jõud", "Helde armastaja", "Mustlasneiu", "Suursugune
vihjeid mitmesugustele ekstsessidele ühiskondlikus elus; ent need on hoolikalt varjatud, üksnes põgusalt aimatavad iroonia, mille sünnitab ortodokssete ideede näilikult tõsimeelne rõhutamine. Ka "Salamanca koopas" varjab nõiakunste tundev üliõpilane hoolega oma tarkusi, et mitte sattuda inkvisitsiooni teenrite küüsi, kes sel ajal armutult jälitasid mis tahes nõidu ja maage. Väljaspool "Kaheksat intermeediumi" on Cervantesele omistatavatest lühinäidenditest kõnekoomika ja vaimuterava dialoogi oivaliseks näiteks "Lobisejad" . Inimveidruste ja terav meelsuste kirev loetelu on intermeedium "Hädaliste hospidal" , meenutades varasemaid Erasmuse ja Rabelais' ning hilisemaid Quevedo satiire. "Sevilla vangla", mille puhul võib mõistagi otsida autobiograafilisi taustu, kujutab poomissurma eelset piirsituatsiooni, jättes õnnelikugi lahenduse külge "musta huumori" varju. 11