Lisaks viis ta läbi palju loenguid erinevate teemade kohta erinevatele inimestele mitmetest valdkondadest. Järgnevalt on välja toodud seda teemat hõlmavad silmapaistvamad ja peamised tegevused. 2.2.1 Raamatud 1. ,,Goethe maailmavaade" (1897); 2. väitekiri ,,Tõde ja teadus" (1892); 3. ,,Vabaduse filosoofia" (1894); 4. ,,Sotsiaalküsimuse põhipunktid" (1919); 5. ,,Lapse kasvatamine vaimuteaduse vaatekohast" (1907); 6. ,,Põhjapanevat ravikunsti laiendamiseks vaimuteadusliku tunnetuse alusel"; VAIMUTEADUSLIKUD PÕHITEOSED: 1. ,,Sissejuhatus ülemeelelisse maailmatunnetusse ja inimese määratlusse" (1904); 2. ,,Kõrgema tunnetuse saavutamine" (1904/1905); 3. ,,Salateadus üldjoontes" (1910). 2.2.2 Teaduslikud tööd ja tegemised Steinerile andis ülesande Goethe-uurija professor Karl J. Schröer, anda välja ja kommenteerida Goethe loodusteaduslikke teoseid. See töö toetas Rudolf Steineri arusaama, et
2. Raamteooriana, mis koosneb sotsiaalpedagoogilise tegevuse teaduslikku alust moodustavate teadusalade teooriatest. 3. Meetoditeooriana, mis käsitleb sotsiaalpedagoogilisi töömeetodeid 8) Miks ei tegeldud kasutatud sotsiaalpedagoogika mõistet ega tegeldud selle teooria arendamisega fašistlikul Saksamaal ning Nõukogude Liidus? Saksamaal Sotsiaalpedagoogika arengul toimus allakäigutee . Algas vaimuteadusliku pedagoogika esilekerkimine, mille käigus lõhestati sotsiaalpedagoogika mitmekesisteks laste ja noorsoo tegevusteks, millel puudus igasugune sisuline ühtsus. Sotsiaalpedagoogika kandus sotsioloogia, psühholoogia, üldpedagoogika ning teiste raamkonseptsioonide alla. Sotsiaalpedagoogika seoti hoopis sotsiaaltöö konsepstiooniga, jättes sotsiaalpedagoogika ilma selle teoreetilisest eripärast.
keskme nihkumine reaktiivselt ehk tagajärgedega tegelemiselt pre- 1992. aastal ilmunud artiklis keskendub Niemeyer sotsiaal- ventiivsele ehk ennetavale tegevusele. Sotsiaalpedagoogika kui teaduse pedagoogika arengukriisile, mis iseloomustas Weimari vabariigi jaoks on kõige olulisemateks normaliseerumise tunnusteks aga lõpuperioodi. Niemeyeri arvates põhines vaimuteadusliku sotsiaal- sotsiaalpedagoogika-alaste teadmiste levik teistesse teadusvaldkon- pedagoogika edu 1920. aastate alguses mitmel õigel otsusel. Vai- dadesse ning sotsiaalpedagoogika järkjärguline kohandumine teadusele muteadusliku sotsiaalpedagoogika peaesindaja Herman Nohli kont- esitatavate üldiste standardite ja kvaliteedikriteeriumitega (Lüders ja septsioon vastas hästi ajastu reformpedagoogilisele vaimule ning oli Winkler 1992, 363-(364)
annaabi.ee 
