Me peame kõigest jõust pingutama, et neile järele jõuda!" Ja ta viiski ema külasse elama; nad ehitasid endale väikse tare ja mu isa õppis kündma ja külvama ning sai endale sirbi ja käsikivi. Ta hakkas käima kirikus ja õppima saksa keelt, et mõista raudmeeste kõnet ja nende käest veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa. Ta sõi leiba ja kiitis suud matsutades selle headust ning kui ta õppis veel selgeks odrakördi keetmise, polnud tema vaimustusel ja uhkusel enam üldse otsa ega äärt. ,,See mekkis nagu okse," tunnistas mulle ema, aga isa sõi odrakörti kolm korda päevas, krimpsutas küll väheke nägu, kuid väitis, et see on iseäranis hõrk roog, mida peab lihtsalt oskama süüa. ,,Mitte nagu meie lihakäntsakad, mida iga loll mõistab õgida, vaid peenema maitsmismeelega inimesele kohane euroopalik toit!" rääkis ta. ,,Mitte liiga rammus, mitte liiga rasvane, vaid selline õhuline ja kerge. Aga toitev! Kuningate roog!"
tavainimesele leidma uue nimetuse. Ehk on halb mõte kõiki sama nimega kutsuda. Ehk on kunstnik siis akadeemilise haridusega ja pikalt oma oskusi lihvinud isik, kelle töödes on sügav sisu ja looming elab kaua. Siis nimetaksime loomingulist tavainimest, kes hobikorras joonistab, äkki näiteks ,,andekaks"? Aga mis saab sellistest inimestest, kes ilma akadeemilise kunstihariduseta ja pika praktiseerimiseta suudavad luua selliseid meistriteoseid, mida vaadates inimeste vaimustusel piire pole? Kas selliseid näiteid on olemas. Keegi ,,mees metsast" on tulnud ja inimesed pahviks löönud. Kui tema tööd panna kõrvuti õppinud kunstnike omadega, ei ole mingit erinevust näha või on isegi ,,harimatu" töö parem. Kiire näide, mis mulle siinkohal meelde tuleb, on Setu naiste lapitekid. On inimesi, kes õpivad aastaid tekstiili, on kursis selle väljendusvormi sügavamate tagamaadega, tunnevaid kõiki tähtsamaid maailma esindajaid.
selle riigi eest, mis kujundab tema saatuse. 3. augustil 1914. a. esitasin ma avalduse tema kõrgusele kuningas Ludwig III-le palvega võtta mind vabatahtlikuna ühte Baieri polkudest. Tema Kõrguse kantseleil oli neil päevil muidugi palju tegemist; seda enam ma rõõmustasin, kui juba järgmisel päeval sain ma oma palvele vastuse. Mäletan, värisevate kätega avasin ma ümbriku ja lugesin hingevärinaga resolutsiooni minu palve rahuldamisest. Vaimustusel ja tänutundel polnud piire. Mõne päeva pärast riietusin ma mund-risse, mida tuli hiljem kanda tervelt 6 aastat järjest. Nüüd algas minu jaoks, nagu ka iga sakslase jaoks, kõige suurem ja unustamatum epohh maapealses olemasolus. Kõik möödunu jäi tahaplaanile, võrreldes nende seninähtamatute lahingusündmustega. Nüüd, kui täituvad esimesed kümme aastat nende suurte sündmuste päevast, tuletan ma neid päevi meelde sügava kurbusega, kuid ka suure uhku-sega
annaabi.ee 
