kangidest ja hammasratastest, nüüd aga mikroskeemidest; arvutustehteid sooritavad aga nii ühed kui teised ( http://www.hot.ee/indrme/keha_vaim.htm ). Putnami arvates teoorial, mille järgi pole ei ajuseisund ega funktsionaalne seisund, vaid käitumiskalduvus, on üks näiline eelis: see paistab olevat kooskõlas selle viisiga, kuidas me valu esinemist organismidel kindlaks teeme. Oluline on mõista, et funktsionalism ei võta seisukohta küsimuses, kas vaimuseisundis saab samastada subjekti aju füüsikaliste seisunditega – ja seda loetakse sageli funktsionalismi eeliseks ( E. J. Lowe, lk 65). Samas on ka funktsionalismil vastaseid, kes väidavad, et viimane ei anna vaimuseisundite iseloomu kaugeltki adekvaatset käsitlust ning jätab välja kõige hämmastavama asja vaimuseisundite subjektide juures – teadvuse fakti, millega omakorda vastab funktsionalist, et teadvusseisundid ei erine muudest
näiteks inimene, kellel on depressioon, väljendab oma seisu nii kehaliselt kui verbaalselt. On olemas ilmselge vastulause - käitumine, mida inimene näitab, on lihtsalt vaimuseisundi efekt, seega käitumise kirjeldus ei ole kirjeldus vaimuseisundist iseendast. Näiteks tõesti – peavalu ei ole käitumisevorm, aga on pigem sisemine tunne, mis põhjustab teatud käitumise. Aga see vastuväide eriab fakti, et iga hetk kui me kirjeldame kedagi teatud vaimuseisundis, siis see kirjeldus on kinnitatav ainult läbi selle kui vaadelda inimese käitumist. Seega pole olemas ühtegi mõtet, mida saaks üle anda psühholoogilisele kirjeldamisele va käitumise kindlate vormide kirjeldus. Võib väita, et inimestel on vahel ainult osalised psühholoogilised seisundis-kogemused ja seega nad ei näita tõest vaimuseisundit. Aga et eraldada tõest ja teeseldud vaimuseisundit, siis tuleb vaadelda käitumist täpsemalt ja lähedamalt. Teesklemine
maailmaga (naturaliseerimise projekt-näidata, kuidas on võimalik kõike seletada, toetumata üleloomulikele nähtustele või seletustele). Erinevate vaimuseisundite nagu uskumused, soovid, tajuseisundid jne omadused ning eriteooriad nende kohta. Intentsionaalsus – vaimuseisund on millegi kohta, st tal on objekt ning tänu sellele, et seisundil on sisu, saab ta olla millegi koht. Teadvus ja meelelised kvaliteedid – on mingi tunne midagi näha või mõelda või on kuidagi olla mingis vaimuseisundis. Vaimse põhjuslikkuse probleem – kuidas saab vaim avaldada mõju füüsilisele maailmale, kui füüsiliste maailma protsesse saavad mõjutada ainult vastavad protsessid. Enesekohane teadmine – meie teadmised oma vaimuseisundite kohta on samuti vaimufilosoofia keskmes, kuna intuitiivne arusaam nendest teadmistest kipub rääkima vastu mitmetele filosoofilistele teooriatele. Isikusamasuse probleem – mis teeb minust sama isiku, kes ma olin x aastat tagasi
annaabi.ee 
