tööd tegema ja on ennast vaesusest välja rabelenud. tihti rikkas peres kasvavad ainult siidinäpud, kes on vati sees kasvanud. Kui inimene on vaesuses elanud,siis reeglina tahab ta edasi õppida ja kuhugi tulevikus jõuda. Ma usun, et vaesuse ja rikkuse vahele võib julgelt tõmmata võrdusmärgi. Inimene, kes on vaene materiaalselt, on kindlasti palju rikkam elukogemuse ja südamlikkuse poolest, kui jõukas portfelli kandja. Ma arvan, et vaesus sünnitab vaimurikkust. Ka rikas inimene võib minu jaoks olla vaene ja seda läbi erinevate isikuomaduste. Ma ei saa nimetada rikkaks sellist inimest, kes on rikas ainult raha poolest, aga kellega ei ole millestki rääkida või kelle maailmavaated on pinnapealsed. Tema rikkus on ainult paber, mitte aga mõistus ja avatud silmaring. Igaüks meist peab leidma rikkuse, mille abil edasi pürgida ja muuta oma elu väärikaks ning armastavaks. Kas teha seda läbi materiaalsuse või
sõbralikkus, heaolu ja rõõm see on rikkus. Kuid ühiskonnas on mõndagi halba. Leidub usaldamatust, üksteise kiusamist, pettust, ebaõiglust, kadedust, viletsust ja tuska see on vaesus. Tihti mõõdame heaolu ja viletsust selle järgi, kui palju kellelgi raha on ja räägime rikkusest ja vaesusest. Kuid me oleme väga erinevad ja samamoodi on erinevad meie soovid. Mõni soovib, et tal oleks suur, pere, et ta oleks lasterikas; mõni januneb teadmiste järele ning kogub vaimurikkust; paljud meist on aga rikkad sõprade poolest, neil on lihtsalt tore koos olla ja nad toetavad üksteist rasketel hetkedel. SKT on aasta jooksul riigi territooriumil toodetud kaupade ja teenuste maksumus ühe inimese kohta. See näitab riigi keskmist taset aasta jooksul.
Lühikese aja jooksul muutusid põhjalikult seltskonna- tantsud, tantsuorkestrid ja ka tantsumuusika. Täpseid andmeid Eestis tegutsenud lärmidžässi bändide kohta ei ole. Kuna tegemist oli aga valitseva suurmoega, siis tõenäoliselt Tallinnas mõned sellised bändid siiski olid. Sellele võimalusele viitab ka Rahvalehe 64 artikkel “Takt ja trumm, jazzband orkestrid Tallinnas”: “/.../ vahest lähevad need mehed otse narruseni, milles on kõike, ainult mitte teravmeelsust ja vaimurikkust. /.../ Mis sest, et puudub moodsa jazzbandi hing – saksofoon /.../”. Lärmijazzile iseloomulikult mõttetud on ka seal loetletud bändide nimed: “Dodo-band”, “Olala-band”. “/.../ Kõige viimasel astmel on vist mingisugune “Jim-Dandy-band”, /.../ kes õige kahvatu ja vaimuvaese mulje jättis”. Meil ei suutnud lärmidžäss siiski läbi lüüa ja noote keegi ei põletanud, nagu näiteks Soomes ette tuli (Jalkanen 1989: 31)
annaabi.ee 
