Meditatsioonis arutatakse ja uuritakse seda kas materiaalsed asjad eksisteerivad või mitte. Julgelt võib mainida, et autori põhiväide oli minu arvates see, et väliste meelte otsused on ekslikud. Põhiväite argumendid on erinevad. Üheks argumendiks on see, et tornid, mis kaugelt paistsid ümmargused, tunduvad lähedalt hoopis kandilised. Maa pealt vaadates tunduvad kõrgel olevad suured esemed väiksemad, kui algul arvates. Kujutlemiseks on vaja eripärast vaimupingutust, et vaadata kujundite üldist pilti. Kui vaadata kolmnurka oma vaimusilmaga, siis näeme me kolmnurga asemel hoopis kolme joont, mida nimetatakse kujutlemiseks. Ma tajun asju, mis on mõtlemisest täiesti erinevad. See tähendab seda, et erinevad asjad tunduvad erinevates olukordades erinevad. Kuna kehalised asjad eksisteerivad, siis näiteks unes olles võib tunduda kõik tõene, kuid kui ma seda ei tea, siis see pole tõene. Kui aga kõik on ära
põhinedes teha valesid järeldusi. Näiteks kui torn paistab kaugelt vaadates meile ümmargune, kuid tegelikult on kandiline, siis oleme me meeltest saadud infot kasutades teinud vale järelduse. Meeltest tulenevat infot tuleb kontrollida, selleks on vaja kogemust ja tarkust. Kõike ei tasu absoluutselt usaldada, kuid kõiges ei tule ka kahelda. 1. Kujutlus erineb puhast mõistmisest selle poolest,et selleks on vaja eripärast vaimupingutust, mida mõistmiseks ei ole vaja. Me suudame mõelda tuhatnurgast, kuid ei suuda seda ette kujutada. Kujutlusvõime ei sõltu inimesest, ta on mõtlevas substantsis. Kujutlusvõime, erinevalt mõistmisvõimest, ei ole vajalik vaimu jaoks.
Aga, et seda kindlaks teha, uuris ta kujutlemise ja puhta mõistmise vahet. Näiteks kujutleme kolmnurka, me ei mõista seda üksnes kolme joonega haaratud figuurina, vaid näeme vaimusilmaga neid jooni justkui kohalolevaina ning seda nimetataksegi kujutlemiseks. Kui aga mõtleme tuhatnurgast, siis mõistame seda kui figuuri, mis koosneb tuhandest küljest, aga me ei suuda seda ette kujutada. Siit järeldubki, et kujutlemiseks on vaja mingit erilist vaimupingutust ja see näitab selget erinevust kujutlemise ja puhta mõistmise vahel. Descartes märkas, et aistitud ideed olid palju elavamad ja väljendusrikkamad, kui need, mida ta teadlikult ja kaalutletult mõtles. Ta hakkas arvama, et need tulevad mingitest teistest asjadest, mitte temast enesest ning lõpuks tuli tal pähe, et asjad on ideedega samased. Ta otsustas ka, et keha, mida nimetab enda omaks, kuulub täielikult tema juurde ja ta ei saaks ennast sellest lahutada
tahes muust rohkemakülgsest figuurist; ja mitte kuidagi ei aita see ära tunda omadusi, mille poolest tuhatnurk teistest paljunurkadest erineb. Kui aga küsimuse all on viisnurk, siis võin küll tema figuuri mõista ilma kujutlusvõime abita nii nagu tuhatnurga figuuri; aga [1651] ma võin teda ka kujutleda rakendades [applicando] vaimusilma tema viiele küljele ja ühtlasi nende poolt hõlmatud alale; ja ma täheldan siin ilmselgelt, et kujutlemiseks on mulle vaja mingit eripärast vaimupingutust, mida ma mõistmiseks ei kasuta: see uus vaimupingutus näitab selgesti erinevust kujutlemise ja puhta mõistmise vahel. Lisaks panen tähele, et see kujutlusvõime, mis minus on, niivõrd kui ta mõistmisvõimest erineb, minu enese, s.o minu vaimu olemuse jaoks nõutav ei ole; sest kui ta mul ka puuduks, oleksin kahtlemata samavõrd seesama, kes ma praegu olen, sellest näib järelduvat, et kujutlusvõime sõltub mingist muust asjast kui mina
annaabi.ee 
