,,Julm uks", mis ei lase pääseda kaunitari juurde, kaebused naiste kasuahnuse üle, kupeldaja manitsused, armunuga võitlev sõjamees jms. Lõi uut tüüpi eleegia. Tõi luulesse deklamatsioonistiili elemente. Rooma luules ka küllalt levinud armastuse võrdlemine sõjaga, orjusega. Naer tähtsal kohal. Puudub aukartus jumala ees. Tema meelest on jumalad ja nende kohta käivad müüdid väljamõeldis ja harimatuse tunnus ning massi hirmutamiseks ja vaoshoidmiseks. ,,Armastuse kunst" on vaimukuselt ja vormilt parim noore O teos. Paroodilis-didaktiline poeem. I raamatus kuidas leida armastus. II- kuida võita. III- kuidas säilitada armastus. Eleegite sisu pole ainult armastus, vaid O põimib sinna olustikult ainest. Moodustub eritüüpi inimeste galerii. Huvitavad tegelastüübid. Hakkab oma luules saagima ühiskonna moraalseid alustalasid. Pikab abieluseadusi. Et petmine okei. Jagab õpetussõnu, et kuidas petta. ,,Metamorfoosid" eepiline ahelpoeem. Kirjutab läbi u 200 müüti
Koor sai kaasa laulda ka sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda järgmist värssi. Laule võis esitada ka kaks koori üks laulis värssi, teine kordas. Põhja-Eestis on kohati kiikedel lauldud kahes kooris: ühes kiige otsas kiikujad laulsid rea ette, teised kordasid. Lauldi ka võistu (nt pulmades või kiigel): peale jäi see, kes vaimukuselt ületas teist ja kel sõnadest puudu ei tulnud. Kooriks olid tavaliselt kogu tegevusest osavõtjad (nt lõikajad põllul). Mõningaid laululiike esitas kogu rühm ilma eeslauljata (sageli mardi- ja kadrilaulud) või üksikisik (karjaselaulud, koduste tööde laulud, hällilaulud). Kuigi Eestis oli mäletataval ajal ülekaalus naiste laul, on ka meestel olnud rohkesti laulmisvõimalusi. Lääne-Eestist on teada mehi, kes tegutsesid pulmalaulikutena
Mida küll peaks mõtlema ja ütlema mileedi vaikimise kohta kardinal, kes on niigi umbusklik, rahutu ja kahtlustav? Kardinal ei ole praegusel hetkel mitte ainult, tema ainuke kaitsja ja tugi, vaid ka ainuke vahend rikastumiseks ja kättemaksuks tulevikus. Ta tundis kardinali hästi ja teadis, et saabudes tulutult reisilt, oleks asjatu kõnelda vangistusest ja üles puhuda läbielatud kannatusi. Sellele vastaks kardinal skeptiku rahuliku pilkega, mis on võimukas nii oma jõult kui ka vaimukuselt: «Poleks tarvis olnud ennast kinni võtta lasta!» Mileedi võttis ennast kokku ja sosistas mõttes Feitoni nime -- see oli ainus valguskiir, mis küündis sinna 568 põrgu põhja, kuhu ta oli langenud. Ja nagu madu, kes ennast kokku ja lahti kerib, et endale oma jõudu tõestada, nii mähkis mileedi mõttes Feitoni oma leidliku kujutlusvõime tuhandetesse niitidesse. Vahepeal aeg liikus edasi, üksteisele järgnevad tunnid näisid möödudes äratavat