viibimine on pigem heaks vahelduseks kui karistuseks vanglatrellide taga olemisest. Tal on väga metsik loomus ning ei taandu tagasi millegi eest. Vaimuhaiget teeseldes pääsebki ta nn ,,rahutute" osakonda. Üsna pea satub ta haiglatöötajatega pahuksi tekitades haiglas mitmeid probleeme Kõige huvitavam oli kindlasti jälgida seda, kuidas Randall muutus filmi käigus. Algselt tuli ta vaimuhaiglasse lihtsalt selleks, et vanglast eemale saada. Tema suhtumine vaimuhaigetesse oli pigem halvustav kui hea. Ajapikku sai ta aga teiste patsientidega üsna lähedaseks ning hakkas neid järjest rohkem mõistma ning neile kaasa tundma. Tema metsikust arvestades oli väga üllatav näha, kuidas ta suhtus näiteks kurt-tumma indiaanlasesse. Kui teised hoidsid indiaanlasest eemale, siis tema üritas temaga suhelda nagu normaalse inimesega ja üritas temaga sõbruneda. Randall üritas muuta haigla olusid paremaks, et nii tal kui ta uutel sõpradel oleks parem.
Tänapäeval on lähenemine haigetele kindlasti palju isiklikum ja kui McMurphy n-ö proovis jõuda oma meetoditega nendeni, siis haigla töötajatele tundus see vale ning nad põhimõtteliselt kõrvaldasid ta. Tänapäeva mõistes ollakse palju sallivamad taolise käitumise osas ja pigem julgustatakse humaansemat lähenemist. Lobotoomia muutis McMurphy iseenda ja teiste jaoks kasutuks, samas kui eelnevalt oli mees toonud oma kaaslaste ellu värvi ja seiklust. Vaimuhaigetesse suhtutakse tihti kui ühiskonna häbiplekkidesse, mis on vaja kiiresti inimeste silme alt ära pühkida, kuid sellise tegevusega võetakse neilt ära võimalus paraneda ning end kasulikuks teha. Ravimisel tuleb silmas pidada, et ka haiged on inimesed, ning mõistuse viguritest hoolimata on nende süda nii-öelda tervete omaga samas kohas. Minu teine mõte ongi väga otseselt seotud esimesega. See, et haigete ravimisele nähakse
psüühikahäirete kirjeldused. Vaimuhaigused, kui verevarustuse haired. · Platon, kes oli üks esimesi, kes mainis psüühikahäirete põhjustajana teravaid psüühilisi elamusi. Araabia · Jäkub Hippokratese traditsioon. · Araablased seletasid vaimuhaigusi ajuhäiretega . · Esimene vaimuhaigla Bagdadis 9.-10. sajandi vahetusel. · Kasutusel somato- ning psühhoteraapia võtteid, Stressiuuringud · Araabia (islami) kultuuris oli vaimuhaigetesse suhtumine teine kui paljudes muudes kohtades. Keskaeg · Keskajal vaimuhaigusi käsitleti kui hinge haigusi (,,kurjast vaimust vaevatuid", ,,seestunuid"). · Vaimuhaigused kui jumalik karistus asjaosalistele või inimkonnale. · Hakkasid tekkima varjupaigad, kuna vaimuhaigeid oli kombeks kodust välja ajada, nad olid häbi asjaks. Neid hoiti kirikutes (kloostrites), vanglates. · Vaimuhaigustega võitlemiseks peamine meetod eksortsism (kurja vaimu välja
üksnes aju) haigustega. Samas Galenos oma anatoomia-alastes töödes sisuliselt defineeris ka motoorsed ja sensoorsed närvid. Hippokratese traditsioonist lähtuvalt seletasid ajuhäirete abil vaimuhaigusi ka araablased (Avicenna). 9.-10. sajandi vahetusel rajati Bagdadis teadaolevalt esimese vaimuhaigla. Selles kasutati (Rhazes) nii mitmedki somato- ning psühhoteraapia võtteid (viimasest olgu mainitud emotsionaalset stressi). Võib tõdeda, et araabia (islami) kultuuris oli vaimuhaigetesse suhtumine humaansem kui toonases kristlikus tsivilisatsioonis. 16 Euroopa kirik ei käsitlenud hinge (so inimeseks olemist) aju talitluse produktina, hing oli metafüüsiline fenomen. Vaimuhaigust käsitleti pigem hinge haigusena (kuigi hinge ja mõistuse vahekorra üle võis skolastilisel tasemel diskuteerida). Vaimuhaigustest rääkides oli keskaeg Euroopas kindlasti suhteliselt ,,pime" aeg toimunut võiks nimetada demonomaaniaks
annaabi.ee 
