rahva tuntuse poole, kuna kõik tahavad, et neid teataks kui kunstiarmastajaid, hariduse edendajaid, teaduse toetajaid. Tammsaare loodab, et pärast sõda siia tulnud jõukad satuvad vanadega kokkupõrkesse ning seetõttu muutuks ka siinne elu mingil määral põnevamaks, huvitavamaks. Tammsaare loodab ka, et uusrikkad huvituksid haridusest ja kunstist ning asuks seda eesti pinnal edasi arendama uute põlvede tarbeks. Ta loodab, et nende lastes ,,tärkab see idu, millest kasvab vaimuaristokraatia." Tammsaare tõdeb, et haritud saamiseks on tarvis erinevaid ressursse. ,,Rahaaristokraatia on ikka vaimuaristokraatia loometingimuseks olnud. Vaimu harimine nõuab vaba aega, varandus võimaldab selle." Ta toob välja ka selle, kui vaimuvaene maa tema meelest Ameerika on, seda nimelt kultuurilises mõttes. Tammsaare toob ka näiteid teistest kultuuritegelastest, kes samuti arvavad: M. Gork, K. Hamsun, H. G. Wells, E. Vilde. Selle vastuseks ütleb Law, sir Alfred
ajuripatsit, aju alaosa, silmi ja põskkoopaid.[19] Et valmistada end ette uueks eluetapiks, vaadelge üksisilmi kesköise taeva sügavat indigosinist. [20] 11 Lilla Lilla on kuninglik kiirgus, valitseja, vaimne juht. Ta on ka kaitsja ja halaja vaim. Lilla on vaimuaristokraatia, ta pürgib valgustatud täiuslikkuse poole. Lilla on visionäär, ta funktsioneerib mõtlemise kõrgeimal astmel, nähes ja kuuldes ilma füüsiliste meelteta. Lilla kasutab oma psüühilist kaemust igapäevases toimetulekus. Lilla jõuab äratundmisele, et oma kuninglikele omadustele peab ta tasuks ohvri tooma. Võtmeomaduseks on siin alandlikkus. Kuid ta võib ohverdada end kõikide heaks, olemata seejuures ohver või märter. Negatiivne lilla võib olla sõjakas ja reeturlik.
Samas on indiviid sündinud ("kutsutud") just selle tegevusvaldkonna jaoks ja kohustatudki siis nimetatud valdkonda ühiskonna hüvanguks realiseerima (tunnetatud kutsumus 19 ja missioonitunne seda täita). Kui ta nii ei toimi, siis ei ole ta vooruslik ega ka õiglane. Ideaalriigi struktuuris vastab hinge elementidele peegeldusena 3 seisust : - "mõistusele" > juhtiv seisus ehk tõeline vaimuaristokraatia (vanemad ehk "archontes"). Selleks seisuseks kõlbavad vaid filosoofid kui inimesed, kes kõige täiuslikumalt suudavad tunnetada, mida ühiskonnale vaja täiuslikuks hüveoluks. Tarkus on nende voorus. Vaimuaristokraatia on väga väiksearvuline ring isikuid, kes sünnipäraste suurte vaimueelduste tõttu sellesse seisusesse sobivad (NB
annaabi.ee 
