Salme Ekbaum 13 NOVEMBER Võtaks toda vahust novembrikuud, kadu, kõdu ja tuulte turma. Suvi on mõistetud armutult surma Kõik mis tärkas ärkas ja märkas, mullavaramu varjule kanna, eluhoidlasse üle anna. Silmile tõmba sõba, õhtuhallust kingitseb tuba. Rändlinnuna rännata luba taevalt tumemeelse, hingedeaja eelse, VALGUSSE, VABADUSSE, VAIKUSSE Salme Ekbaum 14 OI SINA VANA PADA, mis mõtteid mõtled sa üksi aia taga noores jäljetus liigutavalt lootusrikkas detsembrikuulumes. Jaan Kaplinski 15 Sisukord JAANUAR........................................................................... ..............lk 3 Priidu Beier VEEBRUAR........................................................................... ..........
Lõpetuseks seda, et luuletus on kurb ja mõtlik. Vormiline analüüs Luuletuses pole kasutatud lõppriimi. Algriimi on kasutatud küll. Näiteks: meelega, meeletult, vajutan valupunkti, lootust ja lohutust. Luuletus on kirjutatud vabavärsis. Stroofe on 3 ja igas salmis 5 värssi. Salmides on umbes võrdselt silpe. Kõnekujundi analüüs 1. Epiteet- hella käega; närlendav nöör; helkpilklev tulekaar. 2. Võrdlus- tõusis kui tõemeel; kaardus kui karjatus vaikusse; armastus, mis kerge nagu surm. 3. Metafoor- klaasajastu koridor; nooljas leekkeel; küsimussammastik; 4. Isikustamine ehk personifitseerimine- linn, mis ühel hetkel ärkab, möirgab, lööb kui kohisema; süü seisis, selge ja sale, ta ees ning sirutas käsi; pimedus embab ta keha. 5. Sümbol- loorber- kuulsus; kõrb- tühi ja lootusetu; ma mõtlesin maast, kuhu janunen jõuda- mõeldakse surma. 6
hommik, leidis Zarathustra end suures metsas ega näinud enam kuski teed. Siis pani ta korjuse oma päitsisse õõnsa puu sisse varjule - sest ta tahtis teda hoida huntide eest - ja heitis ise maha samblale puhkama. Peagi ta uinus magama, keha väsinud, hing aga vankumatu. 9 Kaua magas Zarathustra, nii et mitte üksi koidukuma, vaid ka ennelõuna libises üle ta palge. Viimaks ta avas silmad: imestades Zarathustra vaatas metsa ja vaikusse, imestades ta vaatas ise¬endasse. Siis tõusis ta äkki nagu laevnik, kes korraga näeb maad, ja hõiskas rõõmust: sest ta nägi uut tõde. Ja nõnda kõneles Zarathustra oma südames: ,,Valgus on mulle tõusnud: kaaslasi on mul vaja, ja elavaid -mitte surnuid ega korjuseid, keda kannan, kuhu tahan. Elavaid kaaslasi on mul vaja, kes mulle järgnevad, sest et nad endale tahavad järgneda - ja sinna, kuhu mina tahan.
Maret haaras ehmatades ta piha ümbert kinni. Teisel päeval ärkas Jakob juba varakult. Ta oli rahutu ja palavikus, viskles sinna- "Pojakene, see on siin. Ära liiguta end. Ole rahul. Pamp on siin." tänna ning rääkis palju. Kuid ta kõnel polnud selget sisu ja teda oli raske mõista. Ta "Pane ta mu päitsi," vastas haige süngelt, silmi sul-gedes. "Pane mu kõrvale." Ja ta langes ajuti vaikusse, et seda ärevamalt ärgata. vajus jälle selili. "Kus on mu raha?" kähistas ta äkki silmi lahti lüües. Maret ei teadnud, mida veel teha. Ta liikus abitult siia-sinna üle toa, iga silmapilk "Siin on su raha, pojakene," hädaldas Maret ja ula-tas kukru, mille oli saanud uuesti poja juurde joos-tes. See aga ei liigutanud end ega vastanud küsimus-tele. Siis jäi teekäija kaudu.
Quasimodo. Viimaks, kui ta veendunud oli, et tütarlast seal enam pole, et kõik on otsas, et ta tema juurest ära on viidud, läks ta aegamööda tornitrepist üles, samast trepist, ' mida mööda ta tol korral, kui ta teda päästis, nii vai- I mustatult ja võidukalt üles oli tormanud. Nüüd läks Ilus valges riides olend* (it. k.). 482 ta endist teed vaikides, pea longus, pisarateta, peaaegu hingamata. Kirik jäi uuesti tühjaks ja vajus tagasi vaikusse. Kütid olid siit juba läinud, et nõiatüdrukule Vanalinnas haarangut teha. Jäädes üksinda avarasse kirikusse, millele alles äsja kallale oli tungitud ja mis siis kisast ja kärast oli rõkanud, läks Quasimodo tagasi kambrisse, kus mustlastüdruk tema kaitse all nii palju nädalaid oli maganud. Kambrile liginedes arvas ta, et vahest on Esmeralda alles seal. Kui ta külgmisele katusele viiva galerii käänakul nägi kitsast toakest pisikese akna ja väikese uksega, mis kõrge
annaabi.ee 
