Kuid ennem õhtust pidu, tuli heinalistele veel süüa pakkuda ja sauna teha. Aidata Madlil katelt kütta ja rohtu kitkuda. Õhtu saabus ja maale langes kaste. Päikese kuma oli veel selgelt näha. Sättisin veel laternad ja lindid ülesse ning võtsin ka kodujuurest raketid kaasa, et keegi neid hiljem laseks. Lõke oli juba süüdatud ning oligi aeg rakette lendu lasta ning leidsin selleks ka õige inimese-Villu. Läksime koos lootsikusse, ühes meiega raketiloosung. Villu aerutas jõudsalt, vaikisime suhteliselt kaua. Kumbi ei öelnud sõnakest, alles hiljem tegin jutuotsa lahti. Sosistasime, sest tundus, nagu kaldalt kõik inimesed kuulsid, sest kõik oli hirmus vaikne. Aga mida rohkem järve keskele jõudsime, seda halvemini meid kaldale kuulda oli ja võisime üsna valjult rääkida, ilma, et keegi meid kuulekski. Rääkisime maast ja ilmast. Kuid siis tuli kord, et pidime Villuga kohad vahetama, sest mina rakette lasta ei tahtnud
Seal alles nägin, kuidas ta oli kokku kasvanud oma kodujuurtega. Kohtusime õhtul, kui ta tuli koju oma tavaliselt metsamatkalt - reibas, särav, pruun ja metsahõnguline, paljajalu ning valgeis toorsiidist pükstes ja särgis kui piduline. Järgnevail päevil näitas ta mulle uhkuse ja vaimustusega oma metsi ja puid, käisime rabas käsikäes, sest ta kartis, et teen ettevaatamatu sammu ja vajun laukasse, istusime metsas mahalangenud puudel, rääkisime, aga rohkem vaikisime." 19431956 töötas Saar kompositsiooniprofessorina Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Pedagoogina oli Mart Saar väga põhjalik ja inspireeriv. Lisaks tugevale tehnilisele aluspõhjale andis ta õpilastele edasi oma kiindumuse rahvamuusikasse. Tema juures on õppinud Ester Mägi, Harri Otsa, Valter Ojakäär ja teised. Helilooja Harri Otsa kirjutab Mart Saarest kui pedagoogist nõnda: ,, Kuna professor andis
Stiiv-Maikel kukkus kramplikult põrandale. Ma laskusin ta kõrvale põlvili ja hakkasin nutma! Ma arvasin, et nüüd on ka temal ots peal! "Boh!!!" ehmatas mind Stiiv-Maikel naerdes. Ta oli mulle vingerpussi mänginud! "Miks sa nii tegid?" küsisin läbi nutu solvunult. "Ma tahtsin sind ergutada, sest sa olid nii masendunud!" ütles ta naerdes. "Aga me peame midagi ette võtma!" ütlesin talle mornilt. "Jah!" vastas ta sama mornilt. "Aga mida?" küsisin ta käest. Me vaikisime natuke aega. Noh umbes kümme minutit. "Ma tean!" hõikasin rõõmsalt. "Mis nad mulle ikka teha saavad? Ma ütlen midagi hästi kurja ja nad..." Mu mees segas vahele: "... Sa ei tohi midagi nii kohmetut teha! See oleks juba sarimõrvari tegu!" ütles ta ehmunult. "Aga mida siis?" küsisin nördinult. "Me peame midagi tegema, sest nii see asi jääda ei saa!" ütles Stiiv-Maikel. Kostus uksevõtmete kolin ja ukse kriiks. Lapsed tulid koolist. Oli kuulda ka jutuvadinat. "Tere
annaabi.ee 
