Talleke sai päästetud ning kangelane jätkas oma teed. Jõudnud järve märkas ta, et puudub võimalus selle ületamiseks. Otsemaid tuli ta nutikale mõttele ehitada tugev sild. Murdis siis mees metsast suuri ürgseid puid, tassis kokku raskeid kive, seejärel pani paika alustalad, üle nende põikipalgid ning keskele kivid. Sillaehitusega peaaegu ühele poole saanud, rõõmustas vägilane oma kätetöö üle, kui äkki tõusis meeletu tuuleiil, lained lendaisd vahutades ning peksid silla pihuks ja põrmuks. Kui torm oli rahuneud ja suurest tööst vaid pilpad järel, Kalevipoeg vaid ohkas ning otsustas minna läbi järve, täpselt nii, nagu ta selat varem juba tulnud oli. Tahtis veel enne minekut kõhu täis süüa ning püüdis selleks vähki. Hiljem, õhtust süües, meenus talle aga vaese orvust karjapoisi lugu. 3.3. Vaeslapse lugu Peipsi järve kaldal Nõuka talus elas emata- isata vaeslaps, kes oli ühtlasi ka majapidamsie karjapoiss
Jumal andku sulle seda andeks.» Abtiss oli näst rohekaks länud; päani silmi ja lahtise suuga vahtis ta Agnese otsa. Ta kuivanud huuled liikusid, aga ta ei saanud tüil ajal sõa suust väja. «Jah, ma vihkan sind!» susises ta viimaks kui vihane uss. «Ma tahan sind iga päv piinata, sind nätuks teha, sind pikkamisi rusuks ja puruks hõ oruda. Olgu peale, et ma püa ei ole, aga sinule tahan ma kuradiks olla, nagu sinu ema minu eluõnele kuradiks oli!» Põevau silmil, vahutades ja hambaid kiristades raputas abtiss veel korra piitsa Agnese poole, keda sarnane vihkamise palavik enam jäkuse ja haledusega kui hirmuga tätis, ja pö ordus siis jäsku ukse poole, jä aga niisama jäsku seisma ja hakkas kõgest kehast lõisema. Vahekojast kostis vali käa ja raskete sammude müin, mis kiiresti läenes. Läi mü uriaugu paistis hele tulekuma. Kongiuks kisti äki lahti ja läele ilmus Gabriel, põev tulelont käs. Üe pilguga mäkas ta, mis siin oli südinud. Äilises
«Oh, see on liig. Appi, appi!» hüüdis mileedi. Ükski hääl ei vastanud talle, sõiduk jätkas endise kiirusega oma teed. Ohvitser näis raidkujuna. Mileedi silmitses ohvitseri temale omase õudse ilmega, mis harva jäi tulemusteta, ja ta silmad välkusid vihaselt pimeduses. Noormees jäi endiselt kõigutamatuks. Mileedi tahtis avada sõiduki ust ja välja hüpata. 515 «Pange tähele, mileedi,» ütles noormees külmalt, «kui hüppate, saate surma.» Vihast vahutades laskus mileedi uuesti istmele. Ohvitser vaatas teda omakorda ja üllatus, nähes seda enne nii ilusat nägu vihast moondununa, peaaegu inetuna. Salakaval olend mõistis, et ta on kadunud, kui laseb niiviisi oma hinge põhja vaadata. Ta muutis oma näo rahulikuks ja küsis halades: «Jumala nimel, ütelge mulle ometi, härra, kes on süüd selles, et mind nii vägivaldselt koheldakse? Kas teie, tei valitsus või mõni minu vaenlane?» «Teid ei kohelda vägivaldselt, mileedi