valdavaks jäi kodumaal kavas olnud näidendid. ,,Teine maailmasõda tõi kaasa noorukese ja väikese eesti kultuuri etteaimamatu lahknemise kahte lehte kodumaiseks ja pagulasharuks. U. 75 000 Läände siirdunud ja seal varsti üle kontinentide laiali pudenenud põgenikku muutsid eestlased äkitselt diasporaarahvaks, ,,maailmarahvaks". Kirjandusega võrreldes sai teatrile saatuslikus tema suurem sõltuvus materiaalsetest tingimustest ja publiku vahetuist maitsenõuetest." (Rähesoo 2011: 238) Kuna Eesti valitsev tugev repressioon puudutas suuresti ka kultuurieliiti, piiras loometegevust ning paljusid ähvardas reaalne oht, muutus teatrielu korraldamine aina keerukamaks. Välismaale pagedes suudeti küll tegevust jätkata, kuid antud keskkond ei olnud lihtsalt piisavalt soodne, et jätkata teatriga arvestataval tasemel. Teater on suuresti sõltuvuses riigist ning ka publikust
osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama.(Nahkur,A.2005, lk 28) Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.(Lill,A.2004, lk 77) Jumalateenistuse teatriks muutumise algatas 6. sajandil eKr poeet Thespis, kes olevat rännanud koos kooriga oma kodupaigast Ikariast Ateena poole suurel kraamivankril, millest sai teha improviseeritud lava
kergesti nii mitmesuguseid karnevali-tüüpi tavandeid kui ka peiesid "esivanemate" või kohalike "heeroste" auks. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama. Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud tema karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest; mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele. Tragöödia saavutas kirjandusliku arengu enne komöödiat ja oli kogu V sajandi kestel ateena draama tähtsamaks liigiks. Tragöödia. Aristoteles ("Poeetikas", 4-ndas peatükis) väidab, et "tragöödia tekkis ditürambide eeslauljaist, komöödia aga falloselaulude eeslauljaist"
annaabi.ee 
