Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959). Seetõttu talumees rasketel aegadel leivavilja ei puhastanudki, vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem, ja söödi sel viisil saadud aganaleiba (Jaagosild, 1969). Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel
Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959). Seetõttu talumees rasketel aegadel leivavilja ei puhastanudki, vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem, ja söödi sel viisil saadud aganaleiba (Jaagosild, 1969). Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel
Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus isegi selline leib haruldaseks. Siis otsiti abi metsaalt- tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi. Leiva kõrvale võeti veega ja rukkijahuga segatud hapupiima, silku ja kuivatatud kala, naer-ja kapsasuppi. Värsket liha ja piima söödi- joodi väga harva. Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Kui kevadeti rukkiga kitsas käes oli, siis öeldi ikka, et aganik on kevadine leivakast. Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida
annaabi.ee 
