Tragöödia tekkis siis, kui Aristoteles eraldas eeslaulja koorist. Antiikajas ei pruukinud tragöödia lõpud õnnetud olla. Ka tänasel ajal on üheks zanriks tragöödia, kuid nüüd on selle lõpud tõesti õnnetud. Peale tragöödiat kujunes antiikajas Atika komöödia. Komöödia kasvas välja pilkelauludest ning lauljad olid ainult mehed. Komöödia oli pilkelikine ja mõnitav ning juurde toodi ka nimed. Ajamöödudes koor taganes ning jäi laulma vaid vahelaule. Komöödia muutus muinasjutulisemaks- parodeeriti müüte ja igapäevast elu. Hiljem kujunes Uus Atika komöödia, kus taandus müüt ja muinasjutt ning kujunesid välja stereotüüpsed karakterid. Need olid kindlad rollid, mis läbisid etendusi. Igasugused kangelaseeposed ja müüdid on kandunud Euroopa kultuuri. Väga palju on jutte kreeka jumalatest ja nende tegudest, kes mida lõi ja kes on kelle jumal või jumalanna. Nendest kuuleme me päris tihti
Vana-atika komöödia suurmeistriks oli Aristophanes, kelle 44st komöödiast on meieni jõudnud vaid 11. Tema peamiselt pilkas neid, kes taotlesid sõja jätkamist Sparta vastu iga hinna eest, samuti ka filosoofe ja kirjamehi, kelles ta nägi traditsiooniliste väärtuste kõigutajaid ja rahva moraali rikkujaid. Vana-atika komöödiale järgnes nn keskmine komöödia, kuid sellest on säilinud väga vähe, üksnes fragmente. Iseloomulik oli koori rolli taandumine, koor laulis vaid vahelaule, millel ei olnud üldse seost sellega, mis toimus lavapeal. Tegevus muutus aga parodeerivaks või siis olustikulisemaks. Hellenismiajal ehk uusatika komöödias domineeris olustikuline laad. Populaarsed olid nö stereotüüpsed karakterid, kes olid kas jämedad sõdurid, parasiidid, kokad, armunud noormehed, osav orjad. Sellele ei jäänud puudu ka stereotüüpsed süzeed hüljatud laps, pimedas võrgutatud tütarlaps, kellegi kangelase tagasitulek ja muu sarnane.
nägi traditsiooniliste eetiliste väärtuste kõigutajaid ja rahva moraali rikkujaid. Pidevalt tögas ta Europidest, ka pärast viimase surma lavastatud komöödias ,,Konnad". Komöödias pilved naeruvääristas ta Sokaratest, keda kujutas kaasaegsete intellektuaalide kõigi nende vaadete levitajana, mida ta pidas hukutavaks. Vana-atika komöödiale järgnes nii nimetatud keskmine komöödia, kuid sellest on säilinud vaid fragmente. Iseloomulik on koori rolli taandumine: koor laulis vaid vahelaule, mil polnud enam mingit seost tegevustikuga. Kadus ka poliitiline otsesõnaline satiir, tegevus muutus kas muinasjutuliseks või müüte parodeerivaks või siis olustikulisemaks. Hellenismis ajal nii nimetatud uusatika komöödias domineeris olustikuline laad. Kujunesid stereotüüpsed karakterid ning ka stereotüüpsed süzeed. Jämekoomikat ei olnud, piirduti pehme huumori ja mõnede farsistseenidega. Suurimaks sellelaadse komöödia meistriks oli
Dramaatilise tegevusega ringmäng liikutuste kaudu anti edasi laulu sisu, sageli oli esindatud kosja- ja armastusteema. Meeleolu pigem naljatlev. Vahetantsuga ringmäng laulu saatel ringjoonel kõndimine vaheldus tantsimisega ringi sees. Ringmängulaulude vahel olid eraldi tantsuviisidega osad, kus tantsiti nt labajalavalssi, polkat, reinlenderit. 20. sajandi algul olid levinud ringmängud nagu ,,Mu isamaa armas", ,,Üks jahimees läks metsa". Vahelaule, mis kõlasid vahetantsude saateks sai kasutada mitmetes ringmängudes. Laulumängud: ,,Laevamäng" (regivärsiline laulumäng Kolga Jaanist) ,,Siimani seele" (uuem laulumäng) ,,Mäe otsas kaljulossis" (vahetantsuga ringmäng Saaremaalt Valjalast)
Tegevuse ebatõepära lõi koomilise efekti. Sellele aitas kaasa ka näitlejate otsene pöördumine vaatajate poole illusiooni lõhkumine. Keelekasutus oli vaba, ropendati, tehti kahemõttelisi ning sageli erootilisi nalju. Tänapäeval ei saaks ükski kirjanik endale lubada niisugust sõnavabadust ja roppusi, kui võib leida Aristophanese teoseis. Vana-atika komöödiale järgnes nn KESKMINE komöödia, milles koori roll oli taandunud: nad laulsid vaid vahelaule, mis polnud enam üldse tegevusega seotud. Poliitilist satiiri asendas olustikuline või muinasjutuline aines, müütide parodeerimine, filosoofia ja kirjanduse kriitika. Sitsiilias arenes välja MIIM lühike stseen igapäevasest elust monoloogi või dialoogi vormis, mida kanti ette tänaval või koduses miljöös, improviseerides. Miim loodi proosavormis ja oli üpris naturalistliku stiiliga. Hellenismiaja UUSATIKA komöödias (u 336-250), mis toetus tugevast Euripidese
annaabi.ee 
