Leti taga tegutsesid kolm teenindajat, kes meid ei märganud. Sisenedes suundusime taaskord teisele korrusele, kus kahjuks ei olnud vabu kohti, seega tulime alumisele korrusele tagasi. Leidsime tühja laua, mis paiknes seina ääres otse teenindusleti vastas. Võtsime ise menüüd, istusime lauda ja hakkasime rahulikult uudistades neid sirvima. Lõpuks tuli teenindaja, kes viisakalt teretas ning võttis tellimuse. Kohe toodi ka joogid lauda ning jäime tellitud sööke ootama. Vahejuhtumina nägime turvatöötajaid, kes viisid pubist ära ühe purjus kliendi kuid klientidele ei paistnud vahejuhtum mingit muljet avaldavat. Teenindajatel oli tõesti väga kiire - jooksid trepist üles ja alla ning ilmselgelt olid liiga ülekoormatud. Toite ootasime 35 minutit, teenindaja soovis meile sõbralikult ,,Head isu!". Kui söömise lõpetasime, küsis teenindaja, kuidas meile toidud maitsesid ning kas ta võiks meile veel midagi 10 pakkuda
Kuigi vennas polnud õe sõnul pea kunagi eestvedaja, lõi ta alati kaasa, kui teised mõne mõttega lagedale ilmusid. Ainsaks erandiks poisid, kes nendega samas majas elasid ja pätti tegid. Andrus sai küll poistega hästi läbi, kuid sulitempude asemel tegi trenni, kinnitab õde. Pärast seda kui Veerpalu sai 14-aastasena Eesti meistrivõistlustel C-klassis teise koha, asus ta õppima Otepää spordiinternaatkooli. Õde astus venna jälgedes. Tolle aja ainsa pahupidise vahejuhtumina on talle meelde jäänud väike pidu, mida Andrus pidi õllega varustama. Paraku jäi ta õpetajale vahele: 12, kui mitte 18 õllepudelit seljakotis. õpetaja küsinud, kellele ta õlut viib. Andku nimed! Isale viin, koju, vastanud Veerpalu. Algklassiaegadest lasub Anu-Andruse hingel vähemalt kaks pisipattu. Kord, kui vennas õppetükkide kallal pead murdis keeled valmistasid talle raskusi, matemaatika läks libedamalt , hakkas õde teda asja ees teist taga segama. Asi päädis veesõjaga
erilise sümpaatia taolist, mis armukadedusmotiivina ehk annab Andrese-Pearu vahekordades alateadvuslikult end tunda. Selles ,,heleda jaale" idee fixe`is on veidi kunstliku võtte taolist, mis väliselt tühisena mõjutab ometi meeste tegusid. On aga üks teine episood, mis romaani I osa ehituses esineb kivina, mida meister siin pole tarvitanudki ehituseks, kuid mis pärast on kujunenud ometi üheks nurgakiviks. Lk. 379 jutustab autor vahejuhtumina kahetsetavast episoodist: kuidas Indrek viskas kiviga oma emale. See episood on juhuslik. Poisid kahekesi satuvad tülli ja Indrek virutab kiviga vennale, see aga laseb kõhuli ja kivi tabab ema. Kõhulilaskmine on poiste võitluse mõttes küllalt ebaharilik tavalise kõrvalepõikamise või -hüppamise asemel; teiseks on imelik, et kiusav vanem vend Andres võis olla nii lähedal emale, et kivi tabas ema külge raskesti vigastades. Jättes need asjaolud täiesti arvestamata,
annaabi.ee 
