kangestunud, vurrukarvad veel püsti. [--] Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata." . Ühel hommikul aga ei tundnud üks kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. ,,Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed." Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Sarnaste surmajuhtumite arv sagenes ning lõpuks öeldi see sõna välja: ,,katk". ,,Meie kaaskodanikel polnud suuremat süüd kui teistel. Nad üksnes unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus
vurrukarvad veel püsti. Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata. Ühel hommikul aga ei tundnud kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed. Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Sarnaste surmajuhtumite arv sagenes ning lõpuks kuulutati välja katk. Inimesed unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus. Kuidas oleksidki nad võinud mõelda katkule, mis kaotab tuleviku, teeb võimatuks reisid ja vaidlused
kangestunud, vurrukarvad veel püsti. [--] Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata." . Ühel hommikul aga ei tundnud üks kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. ,,Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed." Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Sarnaste surmajuhtumite arv sagenes ning lõpuks öeldi see sõna välja: ,,katk". ,,Meie kaaskodanikel polnud suuremat süüd kui teistel. Nad üksnes unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus
lapsed taha teinud, Paul oli kidase jutu ja kinnise mõistusega, oli natuke vait ja siis koksas tühja õllepudeliga Martinsonile pähe; turske ja punase näoga mees, vahel kutsutakse ka Käo Pulliks, sest nende talus juhtub liiga tihti teenijatüdrukutega pahandusi; räägitakse, et kauples end sõjaväest vabaks; tal on imelik häbi võõralt laualt süüa väidetavalt kardab külgehakkavaid haigusi (tiisikust); Karjatüdruk Roosi pikkade vahakarva juustega; sale ja sileda näolapiga, ammugi mitte laisk; sobiv perenaiseks kahjuks aga vaid karjatüdruk; virk ja hakkaja; Jüri on mõelnud teda perenaiseks; Kes asju lähemalt järele vaatab, see leiab, et kõik on siin enamasti rootsi, saksa, õige natuke ka eesti oma, v.a keiser Vili on see jumal, mille pärast siin rühmatakse, inimesi ja loomi piinatakse, kell kolm tööle tõustakse ja südaöösel voodisse heidetakse.
Nädalapäevad hiljem olid Kremeri-härral Särgverest külalised: kõik kolm õde ja vend Adalberg. Nad veetsid aega mõisa ümbruses ja vaatasid Kremeri karja. Kuid karjas oli sõnn kellele külalised ei meeldind. Kuna kellegil polnud punast värvi asju siis ei tehtud temast välja kuid korraga viskas sõnn ühe inimese seltskonnast õhku. Tahtis sõnn veelkord tõugata kuid sai raske löögi toobripuuga kuklasse. Korraga avastati, et löögi sai Mäeküla peremees iise. Nägu vahakarva, huuled sinised, lamas murul ja ütles eesti keeles: aidake mind tuppa!. Ruttu viidi ta tuppa ja kutsuti tohter. Sõnni lõi puuga aga Mari ja Tõnu nägi seda pealt ning talle sugugi ei meeldinud see. Tõnu piinas leping mis ta oli mõisnikuga teinud ja ei saanud rahu selle pärast. Ka Kremerit häiris see kuidas Prillup käitus tema juuresolekul ja mõtles kuidas talle meelehead teha.
annaabi.ee 
