oli meil hirm... MARGUS (rahutult). Mis sellest nüüd minule, vanaema?... (Kaeblikult.) Mis sa kõneled kõigest sellest! See ei tee ju midagi paremaks! VANAEMA (ennast püsti ajades). Jah, mis sellest nüüd sinule!... Ainult, et... kuidas meie sugu ja võsa enne on elanud, elu ja kannatamiste peale vaadanud. Põlvest põlve, nii halvad kui me olime... me oleme oma päritud pruukisid pühaks pidanud, oleme vaiksed ja vagusad olnud ja... püüdnud iseennast ära võita. Kui sa seda tead, eks sa siis... Kui sul mõnikord süda raske on ja murduda tahab, eks sa siis mõtle ka vanaema peale, oma isa ja oma ema peale, kes ju kõik ka kord noored olid, nagu sina nüüd ja... võib- olla vahel ka kõike kätte ei saanud, millest süda sonis!... MARGUS (läheb üha enam ja enam rahutuks). Ah vanaema, vanaema! Sinu sõnad söövad ju südame sees ära! VANAEMA
Kus noored inimesed rõõmutsevad, sealt ei minda tarkust otsima. Lähme, lugeja, lossiõue,'sobitame endid parem sulaste sekka, kuulame, mis need vestavad. Nemad" jutustavad vastastikku oma tegusid venelaste ja leedulaste vastu, kelle salgad tol ajal käisid Liivi- ja Eestimaad rüüstamas. Igaüks kütis -- mitte otsekohe iraennast, sest seda ustakse vähe, kes otsekohe iseennast kiidab. Ei, -- meie ausad sõjamehed olid selle poolest vagusad kui talled ja kavalad kui ussid. Seal kiitis igaüks oma 39 peremeest, kes kõu lõukoer ikka kõige ees vaenlaste kallale tunginud, kaks tosinat maha tapnud, kaks tosinat surmavalt haavanud, kaks tosinat hobuse seljast maha visanud ja mitu tosinat pakku ajanud. Aga . . . siiski . . . nüüd hakkas jutustaja enesest peale. Mis oleks isand kõige oma rammu ja julgusega jõudnud teha, kui tema, jutustav sulane,
ega kõrgust, kuhu ta poleks roninud. Juhtus 142 üsna sageli, et ta mööda katedraali fassaadi üles ronis, seejuures ainult skulptuuride nukkadest kinni hoides. Kummalgi suurel, kõrgel, ähvardaval, ohtlikul hiigla-kaksiktornil, mille välist külge mööda teda sageli nähti üles ronivat nagu sisalikku, kes mööda järsku müüri üles roomab, polnud tema jaoks midagi peadpööritavat, hirmuäratavat ega vapustavat. Nähes, kuidas nad ta käte all nii vagusad on, nii hõlpsad ülesronimiseks, võis arvata, et ta on nad taltsaks teinud. Ronides, hüpates ja kareldes hiiglakatedraali kuristikkude kohal, muutus 8 1 ta ise ahviks või kaljukitseks, meenutades Kalaabria lapsi, kes enne kõndima minekut juba ujuvad ja juba üsna tillukestena merega mängivad. Muide, kiriku järele ei kujunenud mitte üksnes ta keha, vaid ka ta vaim. Milline oli siis Quasimodo hing? Millise laadi ta oli omandanud, mis vormi võtnud selles suletud kestas,
annaabi.ee 
