Eestikeelne ilukirjandus 18. saj Joanna Juuse 10. klass Eestikeelse ilukirjanduse algus Raamatukeele traditsiooni jätkasid paljud 18. sajandi jutukirjanikud, kelle teostest sai alguse eesti ilukirjanduse keel Eesti poolilmalik jutukirjandus tekkis 1730.-1740. aastatel. Tollased raamatud kandsid pietistlikku meeleparandusvaimu ning olid vagatseva ja noomiva hoiakuga Pastor Albert Anton Vierorthi „Wiis head jutto…“ (1740) Esimene eestlase loodud luuletus on Puhja köstri ja kooliõpetaja Käsu Hansu 1708. aastast pärinev kaebelaul „Oh! ma waene Tardo Liin”. See räägib Tartule Põhjasõjas Vene vägede läbi osakssaanud kannatustest, mida autor tõlgendab kui Jumala karistust linnakodanike patuelu eest. Wiis head jutto Ühhe Öppetaja ja usklikko
Saksamaalt pärit Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756-1842) avaldas saksakeelseid värsse, publitsistikat, uurimusi, rahvavalgustuslike taotlustega ,,Tervise katekismuse"(1816), kaalukaim teos eesti kirjandusloos ,,Sarema Jutto ramat" (I 1807, II 1812), mille lood enamuses algupärased. Uute trükikodade asutamisega kasvas ka raamatutoodang, hakkas levima saksakeelsete teoste alusel kirjutatud rahvaraamatud, kirjameestena tõusid esile eestlastest köstrid, koolmeistrid. Kesisest haridusest, vagatseva kirjanduse mõjust, piiratud maitsest olenevalt huvituti eeskätt lugeja haledustundeid mõjustavast kirjasõnast, milles võidutses voorus ja süzee oli põnev. Olulisel kohal olid uuspietismist kantud vagadust, jumala armulikkust ja südameusku toonitavad vagalood. Laiemalt levisid robinsonaadid, mis olid 19. sajandi populaarsemad rahvaraamatud Eestis, D.Defoe ,,Robinson Crusoe" järgi loodi rohkesti lihtsakoelisi jutte tormiga tühjale saarele sattunutest.
juhtimine ajalehtede abiga). Olles aktiivne ajalehtede kaastööline, on Hurt samal ajal teinud katset ka ise ajakirja või ajalehte asutada. Varaseim märk Hurda püüdest iseseisvat ajakirjanikutööd proovida pärineb 1860. aastate algusest. Kirjavahetuses Kreutzwaldiga vilksab mõte asutada ajakiri, mis aitaks kaasa rahva kultuurilisele kasvatamisele. Kirjavahetuses J. Köleriga 1864 ja 1865 tuleb korduvalt kaalumisele mõte asutada uus ajaleht Jannseni "Eesti Postimehe" kõrvale, mille vagatseva ja moraliseeriva laadiga kumbki rahul ei olnud. Köler kirjutas: "Hädapärast oleks vaja siin üht lehte välja anda, sest meie leiame ennast enese lootustes Eesti Postimehe kohta väga petetud. /---/ Leht peab ilmalikkudes asjades õpetlik olema ja mitte täis igavest morali, nagu värsketele koolijütsidele. /---/ Ma võin otse tulivihaseks saada, kui igas ajalehe kirjatükis vähemasti kolmveerandit usulikku on, vaene Eesti kõht on sellest juba ammu täis, kui
annaabi.ee 
