Jaanus, et kas ta tohib teine kord jälle isaga kaasa tulla. Muidugi lubas Tambet teda kaasa võtta. Jaanus, Emiilia ja Oodo mängisid koos väga palju. Vahepeal oli Jaanus juba viieteist aastaseks saanud ja ta sai endale sünnipäevaks suure hobuse. Jaanus läks hobusega sõitma ja nägi teepeal, et talle tulevad kaks inimest vastu. Ta sai kohe aru, et need on Emiilia ja Oodo. Nad ratsutasid kõik koos. Oodo tahtis Jaanuse täkuga sõita ja Jaanus oli nõus. Ta istus Oodo vagase mära selga. Ta sõitsid kõik ühel joonel ja Jaanus jutustas neile mõned lood. Korraga, aga andis Oodo suure hoobi Jaanuse täku pihta, et see läks hulluks ja hakkas väga kiiresti jooksma. Oodo kukkus vihase täku seljast maha ja minestas. Jaanuse suur täkk jooksis metsa. Nad viisid Emiiliaga Oodo Prohveti-Pärdi juurde. Vanamees uuris teda natuke ja läks koopasse ja tõi sealt mingi vedeliku, ning hoidis seda Oodo nina ees. Oodo ärkas ülesse, ning Prohveti-Pärt
Katk algas kevadel mai alguses. Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata. Kujutleldagu vaid meie väikse, seni nii vagase linna jahmatust. Mõne päevaga oli ta roopast välja paisatud nagu terve inimene, kes lööb äkki vistrikke täis. Arst Bernard Rieux aitas katku epideemia ajal tervet linna. Ta ei kartnud, et võib ise ka nakatuda. Isa ,preester Paneloux Ajakirjanik Raymond Rambert oli jäänud lõksu linna, sest ta oli Oranisse ainult artiklit kirjutama tulnud ja ta armastatud oli jäänud Prantsusmaale. Algul pöördus ta ametnikke poole, et tehtagu talle erand, kui see ei õnnestunud
» «Ja Jaanus ajab oma vanaisast juttu,» aitas Emmi tagant. «Ja sina hoiad lakast ja mina sabast kinni? Keda te narriks tahate pidada? Lase mina istun sinu täku selga, sina võta minu mära, muidu hakkan kõhe koju traavima.» Ja ähvarduse tõenduseks hakkas ta mära pead ümber kiskuma. Jälle otsis Jaanus silmadega tuttavast köhast nõu ja vaigistust -- ja kangekaelne junkur sai oma tahtmise. Jaanus ronis õhates täku seljast maha ja upitas Oodo üles. Ise istus ta vagase mära selga. Üleskeevat pahameelt vaigistas sõbralik naeratus Emmi näol. «Pai Oodo,» palus viimane südamlikult, «jää meie juurde, sõidame ilusti ühes. Ja nüüd hakkad oma vanaisast jutustama, eks, Jaanus?» «Räägi seda, kuidas ta karja hunte maha lõi ja puu otsa riputas,» nõudis Oodo, kuningliku toredusega kõrgelt alla vaadates. Jaanus juhtis mära Emmi hobuse kõrvale ja hakkas jutustama. Ta ei unustanud seejuures kord-korralt murega Oodo poole piiluda
annaabi.ee 
